13 aprill 2016

Kohustuslik kino: Lift tapalavale

Täna on selline väikeste reklaampostituste õhtu. Homme linastub koos sissejuhatusega Tiina Põllu poolt Elektriteatris järjekordne film Kohustusliku kino sarjast.
Mulle väga meeldib selle sarja idee ja kuna ma seda filmi näinud ei ole ja suurt muud temast ei teagi, et on peetud piisavalt oluliseks sellisse programmi lisada, siis kavatsen ma 14.04.2016 kell 19.00 aadressil Lai 37, Tartu kohal olla. Tulge ka.

HÕFFi ajakava...

...on üleval, lühifilmide programm välja kuulutatud ja natu rohkem kui kahe nädala pärast on vaja Haapsalus kohal olla.
Pikema mäluga lugeja ootab ehk siinkohal nüüd ajakava millisest saalist mind mis kella ajal otsida tasub. Lähtudes sellest, et igal aastal on elu omad korrektiivid teinud ja kõige parem on film, millest sa mitte midagi oodata ei oska, aga mis osutub vägagi nauditavaks, siis kavatsen end sel aastal rohkelt üllatada lasta.
Jah, ma olen kava läbi sirvinud, treilereid vaadanud ja mingi plaani paika pannud. Aaaaaaaah! tahaks näha, sest seal on Ekskursantide mees, Baskinit kiitis Ralf, mitut filmi lähen vaatama, kuna samal ajal teises saalis linastuvat olen juba vaadata jõudnud. Lühifilme pole ka paaril aastal vaatama jõudnud, see aasta ju võiks. Mõned treilerid siia veel vihjeteks.




04 aprill 2016

Küllakutse / The Invitation (2015)


Ärge nüüd valesti aru saage, Küllakutse ei ole mingi naljafilm. Lihtsalt filmis käsitletav teema lõi selle videoga seose. Kuidas on äärmiselt inetu olla ebaviisakas, sest keegi võib solvuda. Ja ebaviisakas on mu meelest tänapäeval järjest lihtsam olla, sest pidevalt keegi kuskil täiesti ootamatu asja peale solvub. Ja neil kuradi solvujail on järjest suurem võim. Olgu, ma olen nõus möönma, et baaris vertikaalselt puuduliku inimese pea peale õllekannu toetamine on ebaviisakas (kui selleks pole eelnevalt luba küsitud). Aga nii kui keegi kuskil kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis veidigi alternatiivsemat või ka lihtsalt halvasti sõnastatud  seisukohta julgeb avaldada on professionaalsed solvujad kohal. Mis halvemal juhul tähendab, et sa oled omadega puhta perses.

Nii et viisakas olemine on järjest tähtsam, mis viib aga selleni, et kellegi teise tunded saavad olulisemaks sinu enda omadest. Sa oled mees, kellel on tüdruksõber. Sinu vana tüdruksõber elab koos oma uue mehega majas, kus varem elasite koos teie. Sinu viimane mälestus selle majaga seoses on sõnulseletamatult traumeeriv. Kaks aastat vaikust ja saad küllakutse. Sa võtad selle vastu?!?! Isegi kui see film ei oleks HÕFFi kavas, siis ma ei näe varianti, kuidas see üritus saaks olla ühegi osapoole jaoks nauditav. Kuna film on HÕFFi põhiprogrammis, siis (ma ei riku sellega vast kellegi üllatust) inimesed saavad surma.

Ning uskuge või mitte, see surmasaamise osa oli filmist kõige igavam. Enne ja pärast oli palju põnevam, see teadmine ja ootus, et kohe kohe läheb kõik kapitaalselt valesti. Mitmelgi puhul suudeti seejuures vältida lihtsama ja klišeelikuma tee valikut ja keriti pinget edasi. Vaatamine, kuidas filmitegelased pannakse järjest situatsioonidesse, kus nad sugugi ei oska võõrustajaid solvamata käituda, tekitas ka ekraani ees ebamugavustunnet.

Täpselt paras film kellelegi, kes Ballaad Haigest Kassist treileri peale mõtles, et tea kas vähe leebemaid filme ka näitamisele tuleb. Tõesti, kidadega dildot siin ei näe, koduse filmiõhtu korraldamisel aga Küllakutse kavva võtmine omal riisikol.

filmi lavastaja on muide Karyn Kusama, kes teeb filme täiesti omas rütmis ja kes on vastutav ka Matrixite järellainetuses sündinud Aeon Fluxi täispika filmi eest