21 jaanuar 2016

Vihast punnis Kaheksa / Hateful Eight (2015)

Tere, kallis lugeja, hoiatan ette, et seekord kirjutangi vahelduse mõttes ainult filmist endast.
Ilma pikema sissejuhatuseta. Kurt Russel, Jennifer Jason Leigh, Samuel L., Tim Roth ja Michael Madsen, serifihakatis ja vana kindral, kutsar, Bob ja Channing Tatum. Sain kokku kümme, mööndustega üheksa. Filmi tutvustustes räägitakse kaheksast võõrast, kes on sunnitud üheskoos lumetormi möödumist ootama. Sama mõttetu ja tühine detail nagu kinga sisse kukkunud kruusakivike, mis aga ka kolmanda raputamise peale välja ei tule ja mida ignoreerida ei saa.

Nagu ei suutnud ma ka ignoreerida seda, et mitte ainult ei ole ma seda kõike juba näinud, Tarantino on ise seda kõike juba teinud. Kõige lihtsama näitena, Tim Rothi kehastatud Oswaldo. Ma arvan, et kui viitsiks kontrolliks Django Unchained'i üle vaadata, siis langeks Oswaldol Dr. King Schultziga osa dialoogistki kokku.
Dialoogide ja monoloogidega ei ole muidugi mingi nuka pealt piiri peetud. Ehk peaks mehele kuuldemängude kaunist kunsti tutvustama, seal saaks ju ilma ja maastiku ja ehituskvaliteedi kirjeldamisele kõvasti pihta anda. Tehniliselt võttes oleks muidugi päris huvitav kuulata, kuidas kirjeldatakse kahe sammu pealt mehe pea revolvritega pudruks laskmist.

Mul on mingil põhjusel Tarantino toimetamiste margapuuks Kubrick (ilmselt töötamise kiiruse alusel). Ja praegu on see võrdlus tugevalt vanameistri poole kaldus. Ühe mõjuva põhjusena just ka vägivalla kasutamise käekiri. Mind ei häiri kui üks revolvriga mees laseb maha teise revolvriga mehe, tapa või saa tapetud. Aga mind häirib põhjendamatu julmus. Ilmselge näide Kellavärgiga Apelsin ja Lauldes Vihmas stseen. Nimetatud stseen on aga nii narratiivi mõistes oluline kui ka mõeldud sellisena, et see vaatajat häiriks. Sul peabki vastik ja ebameeldiv olema. Tarantino vägivald on aga tavaliselt selline ülevõlli võltsverega mökerdamine mida keegi tõsiselt ei võta. Marukoerte pealkiri ütleb juba ära mida neist tegelastest oodata, Pruudil peab olema põhjus kätte maksta, natsid on kõik ära teeninud ja neegrid saidki hommikust õhtuni vitsu. Ehk siis ka põhjendamatu julmus omal kohal.
Milleks oli aga vajalik Daisy väntsutamine? Akadeemia poolt muidugi hiilgav lüke, Jennifer Oscarile nomineerida, ehk mingid feministinuustikud julgevad veel piiksuda, et filmi naispeategelase osaks oli lihtsalt igal võimalusel litt kirja saada. No nüüd ma muidugi liialdan jälle, nii mõjuvalt veritseva ninaga naist kehastavat näitlejannat pole tõesti pikalt nägema sattunud. Ja siis veel see väljalöödud hamba suust sülitamine. Meistriklass.

Võibolla on nüüd mõni lugeja jõudnud teha ennatliku järelduse, et Vihast punnis Kaheksat ei maksa üldse vaadata. Tasub ikka, umbes samamoodi nagu tasub lugeda Kettamaailma raamatuid. Tegelased on kõik tuttavad ja ega süžeegi eriliselt ei üllata, aeg läheb aga suhteliselt kiiresti ja lõpuks on kõik surnud. Ei ole kahetsust asjatult raisatud aja pärast, on kahetsus, et Pulp Fictioni taset ei olnud. Lumes sumpamise vestern to beat on endiselt Il grande silenzio.

08 jaanuar 2016

Miks on Netflixi tulek hea

Päris rõõmust lakke karata veel tõesti ei saa, valik peab minema tükk maad laiemaks, et ma tasuta proovikuu möödudes oleks nõus kümnekat välja käima. Eile pärast pikka tuustimist leidsin Dereki, vaatasin ühe osa ära ja siis otsisin naise pealekäimisel Elioni järelvaatamisest välja Aastavahetuse Kinoteatriga ja sain palju rohkem nalja (muljetavaldav kaameratöö boonusena).
Miks ei saa aga Netflixi tuleku kohta öelda, et "ah üks striimimisteenus juures" või "piltlikult lisandus üks filmikanal".
Umbes aasta tagasi läks käima Postimehe kino ja seal on päris tihti sellist kraami mille kohta mõtlen, et võiks vaadata. Mõtteks see enamasti jääbki, sest ma ei saa seda teha mugavalt ühe puldiga asjatades ja arvuti peab kõrvaltoas käima.
Mul on koduses võrgus NAS, mille pealt saab kenasti filme nii vaadata, et valid teleka puldilt source ja klõpsad soovitud asja käima. Ainult et esmalt peavad need filmid kuidagi sinna NAS-i peale saama ja kuna ma ei ole nii andekas, et sinna VLC peale nokitseda, siis on alati väike võimalus, et ei toetata video- või audikoodekit või subtiitriteformaati.
Popcorn Time on üks selline striimimisteenus mille eest ei pea iga kuu kümnekat välja käima. Selle kasutamiseks on aga jällegi vaja arvuti käima panna, filmidel on üldiselt ingliskeelsed tiitrid olemas, sarjade puhul pigem mitte. Ja alati on võimalus, et soovitud filmi/sarja ei soovi sinuga piisavalt palju inimesi jagada, et striim kenasti jookseks.
Ehk siis kõik need kolm varianti eeldavad mult mingit lisapingutust. Netflixi puhul valin SmartTV-st rakenduse ja saan siis kui mina tahan vaadata seda, mida Netflix on pidanud vajalikuks minuga jagada. Mida on isegi praegu rohkem kui Elioni filmiriiulil. Üks seade, üks pult. Lihtne.

06 jaanuar 2016

Eesti filmi kajastus filmiblogides ja ajakirjanduses

Väike uudisnupp. Võibolla mitte kõige värskem uudis aga sellegipoolest. Helen Räim on kirjutanud (ja loodetavasti edukalt kaitsnud) bakalaureusetöö pealkirjaga "Eesti filmi  kajastus filmiblogides ja  ajakirjanduses". Kes soovib see loeb. Ma ootan magistritööd.
Ise sattusin Kirsitubakat poole silmaga telerist aastavahetuse paiku nägema. Oli siuke film, et raamatulugemist ei takistanud.

05 jaanuar 2016

Saadananahad lävepakul / Guizi lai le / Devils on the Doorstep (2000)

Lihtsa hiina talupoja Ma Dasani õhtu rikutakse ära kõige ebasobivamal momendil. Koputus uksele, mõjuv ähvardus ja Ma peab oma keldrisse majutama jaapani ohvitseri ja hiinlasest kollaborandi. Lubatud paarist päevast saab kiirelt pool aastat ning külaelanikud otsustavad kõrsi tõmmata, kes tüütutest külalistest vabanemise aktsiooni enda peale võtab. Loomulikult on Ma selleks õnneliku käega meheks...
Kõlaks nagu põnevik või ehk draama? Umbes sellise ootusega minagi end vaatama sättisin. Must-valge kah kõigele lisaks, nii et tundus täpselt selline paras üksinda kodus vaatamise film. Põhijoontes on aga hoopistükkis tegemist komöödiaga. Huumor on iseloomult küll tumedamat laadi, aga mitte õel ega kuri. Lihtsalt olud on sellised. Jaapani ohvitser näiteks üritab au päästmiseks end vastu puuposti surnuks kopsida ja lõpetab oma aktsiooni teki sisse mähitult. No ja kui see ehk liiga pehme huumorina tundus, siis vangide peade maharaiumise perfoormants, erutimuka Ühe Liti Liu esituses peaks ka teravama huumori sõbrad tunnustavalt noogutama panema. Mina lihtsa inimesena nautisin nii neid mõlemaid kui ka kõike muud vahepeal toimunut.
Siinkohal on aga paslik hoiatada, et ühel hetkel otsustavad külaelanikud minna suurt kasumit tõotavale tehingule ja draama ei jää olemata. Toonimuutus on küll oodatav, aga nii brutaalseks kulminatsiooniks mina vähemalt valmis ei olnud. Rahuleping oli alla kirjutatud, kapten Sakatsukal oli aga vaja end välja elada ja Ma heategu saigi lõpuni tasutud.
Hiljem veidi filmi kohta juurde lugedes üllatusin jällegi. Hiinas keelati filmi näitamise üldse ära, põhjendustega stiilis "hiinlaseid kujutatakse ullikestena" ja "jaapanlased tapavad hiinlasi". Jaapan pärast paariaastast kaalumist lubas filmi kinno ning kuigi üldine suhtumine oli positiivne, siis olevat olnud ikkagi ka selliseid hääli mis kurtsid, et "sõda ajas riikidevahelised suhted isegi pisut keeruliseks, kas oli vaja vana asja meelde tuletada". No ma ei tea, mul ei ole küll nüüd pärast vaatamist tunnet, et hiinlased on kõik üks paras punt lollikesi ja jaapanlased ühed püsti elajaloomad. Ma nägin hästi kirjutatud tegelaskujusid, kes tegid omi valikuid ja olenemata sellest, mida sa vaatajana mõtled ja tunned nende valikute "õigsuse" koha pealt, siis olid need mõistetavad. Ja ma leian, et see on tähtis. See muudab hoobilt ebaoluliseks nende rahvuse ja võiks välistada üldistamise. Iga hiinlane ei oleks lühima kõrre tõmbamise järgselt käitunud nagu Ma ja iga jaapanlane ei oleks Hanaya kombel käsku täitnud.
Ma muidugi olen ka loomult üldistamise vastu. Eriti kui see õigus ja alus üldistamiseks võetakse iseenda tagasihoidliku isiku või mittejuhusliku valimi pealt. Jah, raudselt olen viimatiste potitustegi jooksul isegi mingeid rämedaid üldistusi teinud, mul tuleb lihtsalt loota, et kontekstist lähtudes on aru saada, kui tõsiselt ühte või teist neist võtta tasub. Raske on aga lugeda ja võtta tõsiselt arvamusavaldusi, mis selle asemel et öelda "mina arvan nii, sest mul on siin sellised ja sellised tõendid (ja need tõendid ei pärine ajakirjast "Mida arstid sulle ei räägi")" kuulutavad kategooriliselt "asjad on nii nagu mina ütlen, sest need kes teistmoodi arvavad on jobud ja mul on siin veel viis minuga nõus olevat minu jaoks tundmatut isikut" Rahvasaadikuna on sul mingisugunegi alus oma valijate nimel rääkida. Aasta alguse kuumima laulu valguses on lausa eriti keeruline, kui pooled kogu Eesti Rahva nimel solvuvad ja teine pool (panite tähele? räme üldistus) siiamaani naeru pidama ei saa.