25 jaanuar 2013

Reaktsioon XV

Kes ise kirjutada ei oska see reageerib. (Lüganuse) Nii nagu eelmiselgi aastal.

Vaatasin ka mina Süvahavvat. Polnud viga. Ainult... Vaigutaja visatakse lihtsalt üle paadiääre vette ja ongi võit meite. Sellist pahaaimamatu pere kummitavas majas valemit on aga ka paremini tehtud - American Horror Story esimene hooaeg.
Doctor Who'l on igavesti vinge tunnusmeloodia. Sellega minu teadmised sarjast ka piirdusid, ning kui Tõnise kirjutatud ülevaade ei oleks nii intrigeeriv olnud või kui oleks valede kohtade peal silmi pilgutanud, siis piirduksid siiani. Muidugi ohtlik mäng, kiidad ühe osa nii üles, laisk inimene selle ühe osa hangibki, vaatab ära, kehitab õlgu ja otsib miskit põnevamat vaatamismaterjali. Ma olen täiega laisk ja täpselt selle ühe osa vaatasingi. Kurat, Tõnis ei liialdanudki. Ülikõva. Nüüd on ainult kõhklus ses osas, kas alustada aastast 2005 või Moffati ajaarvamisest.
Apokalüpsise loo juures tekkis tahtmine tähte närida. ...kuna see kategooria hõlmab endas enamasti ka post-apokalüptilised teosed, mis, nagu nimigi ütleb, räägivad hoopis maailmast, mis apokalüpsise üle elas. Nendest aga mõnes teises artiklis. ja kaks rida allpool Raamatus „Kantileen Leibowitzile“ lõppeb maailm koguni kaks korda tuumasõja järel, st ehitatakse peale tuumasõda üles ja hävitatakse taaskord aatomitulega. Mismoodi seda aega siis kahe tuumasõja vahel nimetatakse?
Ulmkonnakroonika lugedes pidin taas käsi laiutama. Veebiajakiri ei kasuta ära nii lihtsat võimalust nagu viidatavale tekstile linkimine. Miks peab laisk lugeja võtma ise lahti uue akna ja sealt hakkama otsima Algernoni kodulehte ja juttu Saladuslik Saast?
Selle viimase kohta on mul muidugi küsimus, et miks see lugu kirjutati? Temas ei ole mingit kirjandusliku väärtust. Ja ometi on ta olemas. Kriitika ei tohiks minna isiklikuks. Eks ma ka vahel oma blogis kotin kehvi filme, aga üks asi on loomingu kohta sitasti ütlemine, arusaamatu on aga looja ründamine. See oleks ikka päris kole maailm, kus enne kui kirjapulga kätte võid võtta pead kõrge komisjoni eest läbi käima, kus üks lihtsamaid ülesandeid on kvantarvuti tööpõhimõtte selgitamine.
Kell peaaegu 26. jaanuar rikun ära ka pildimängu. Olen varem suutnud end neid pilte vaadates talitseda ja vastuseid vaid enda ette pobiseda, aga leitnant Ellen ja kapten Jean-Luc. Onju?
Juttudest. Minu arust on tore, kui inimesel on hobi. Olgu see siis isiklikult tühjaksjoodud õllepudelite etikettide kogumine, teleka ees Riigikogu infotunni transkribeerimine või ulmejuttude kirjutamine. Võibolla et minu taluvuspiir on vale koha peal või Reaktoris ilmuvad jutud liiga lühikesed, et nende kirjanduslik küündimatus mind tabada jõuaks. Ma olen lugenud elukutseliste kirjanike jutte, mis on läbinud tõlkija, toimetaja, kirjastaja ja ei tea veel mis asjapulga sõela ja mida ma ei ole suutnud lõpuni lugeda. Reaktoris on olnud vist üks selline lugu. Siin ei ole küll ka olnud niukest lugu, mille poolt ma Stalkeril hääletaksin, aga võibolla juba järgmises numbris. Klaas on ikka rohkem pooltäis. Minu goresoolikale meeldis, kui süütu saunaläbu põrguks transformeeriti, meesterahvana tean isegi seda tunnet, kui tuleb naisterahvale millegi erilise kinkimise tuhin peale ja kui ühe hoobiga suudetakse austust avaldada kahele oma eeskujule, siis väärib ka see kiitust.

23 jaanuar 2013

Hüljatud / Les Misérables (2012)

Laulurahva puhtatõulise esindajana, kes küll suuremat viisi ei pea, aga ei jäta kunagi kasutamata võimalust Sängselgsilma kaasa laulda, tuleb ennast ka vahel muu ilmarahva katsetega kurssi viia. Eriti kui see katse kuhjaga kulda ja karda kogunud on ja ähvardab veelgi koguda.
Üks muusikal elab puhtalt välise hiilguse ja laulude peal. Kui natukenegi hakata sisu peale mõtlema ja tegelaste motiive lahkama, kisub suhteliselt kiiresti rappa, nii et seda me praegu ei tee. Me näituseks ei hakka mõtlema selle lubaduse peale, mis Jean Valjean sureva naise voodiveerel andis.
Välist hiilgust või no kui täpne olla, siis 19. sajandi Pariisi viletsust oli küllaga. Räpane ja räbalates linn. Mille kanalisatsioonis, katustel ja barrikaadidel filmi tegelased vahetpidamata laulda lõõritasid. Laulud oma olemuselt olid head ja ma ei lähe ka seda kindlat teed pidi ja ei hakka kurtma, kuidas Russell Crowe üldse viisi ei pidanud. Pidas täitsa normaalselt, Eestis on suvetuuridel rahvast hullutanud palju juhuslikumalt viisile pihta saavad "artistid". Oma lauludega said kõik osatäitjad hakkama, aga võimsusest jäi puudu. Ühe erandiga. Kui filmi märkimsväärsemad etteasted teeb ühendkoor, ühe erandiga on midagi viltu. Ühendkoor on see, kes taustalt soliste toetab. Phantom of the Operas pandi Gerald Butler Emmy Rossumiga võidu lõõritama. Moulin Rouge!'s oli suurepärane Like a Virgini kaver Jim Broadbenti ja Richard Roxburghi esituses. Siin kividest (loe: Huntmehest ja Gladiaatorist) nektarit välja ei pigistatud ja seetõttu ei pannud ka ükski rohketest surmadest ninaga nohistama.
See üks erand on muidugi märkimisväärne ja kui Anne Hathaway peaks oma nelja minuti eest Oscari võitma, siis mul ei oleks selle vastu midagi. Ainult kuulates sellest ehk aru ei saagi, aga kui ülejäänud kaks ja pool tundi olid suhteliselt igavad kaeda/kuulata, siis Anne tegi oma sutsaka laulva näitlejana eeskujulikult  ära ja kobis koju koti peale.

20 jaanuar 2013

Pool üks öösel / Zero Dark Thirty (2012)


Seeaeg, kui meil ainult mõni hüüdja hääl kõrbes jõmiseb, et teeks ometi ühe rahvusliku eneseuhkust tõstva suureeelarvelise märulifilmi ära, kus finaalis panevad Kalevipoeg ja Suur Tõll seljad kokku: ühel käes vankriais ja teisel toekas servatud laud ja peksavad paharette ja tiblasid, nii et vereudu varjutab päikese, on Kathryn Bigelow Jeanne d'Arci amerikaniseerinud. 
Sest ajalooline tõde, see mida koolis kreatsionismiga kõrvu õpetatakse, on see mida võitjad on suvatsenud kirja panna. Vaikiv enamus usub seda, mis ajalooürikutes kirjas on. Ja saja aasta pärast tulevikus istub vanaisa ühel lämbel õhtul kiiktoolis verandal, vihmuti turtsub, kaks maja eemal müriseb muruniiduk, loojuva päikese kiired kuldavad mastis lehvivat lippu ja ümbruskonna lapsed kuulavad suud ammuli, kuidas üks õbluke naisterahvas omaenda kätega rebis pooleks sarvilise koletise, kes oli jalgsi läbi Atlandi ookeani Washingtoni peale tulnud ja Valge Maja oma välipeldikuks kuulutas.
Sellele läbivale joonele vaatamata, kuidas üks naine aastaid ainult ühe eesmärgi nimel end ohverdas, selleks et keskmine ameeriklane öösel rahulikult magada saaks, oli tegemist parasjagu põneva filmiga. Puänt oli küll ette teada, aga selle teekonna kujutamine meisterlik. Kuidagi ei saanud küll ameerika salavanglaid mängust välja jätta ega ka nende jesuiitliku eesmärk pühendab abinõu mentaliteeti, aga et vastast näidati mitme kraadi võrra salakavalama ja julmemana, siis võib oletada, et vaataja pigistab väiksema kurjuse suhtes silma kinni. Päris korras need inimesed muidugi ei ole, kes selliseid asju teinud ja näinud on. Ja mina ennast keskmise ameeriklasena väga turvaliselt küll ei tunneks, teades et naisterahvas, kes vahendeid valimata aastaid bin Ladenit jahtis, võib mu kõrvalmajas elada.

Aheldamata Django / Django Unchained (2012)

Kui ikka kuuldused sellest, et Quentin Tarantino oma järjest kaalukama kere taaskord lavastajatoolile vinnata kavatseb, kinnitust leiavad, siis üks õige filmisõber hakkab erutusest värisema juba enne, kui esimene teaser trailergi välja kuulutatud saab.
Sest kellele ei meeldiks QT? Isegi Akadeemia kulupead häbenevad Pulp Fictionile osaksaanud ääretu ebaõigluse pärast silmi peast. Kui on ikka vaja teha film, kus kuulsad ja tuntud ekraaninäod olevikust, minevikust ja veel kaugemast minevikust värvikaid rolle mängivad, pikki monolooge peavad ja vana head ultravägivalda praktiseerivad, siis on Quentin põhimees. Kultuslavastaja. Ja mul on tunne, et ta teab seda ise ka, nii et mida film edasi, seda grandioossemaks need lähevad. Ning hetkel on ta juba ohtlikult selle piiri lähedal, et natuke veel, filmi tuum langeb kokku, õgib kõik näitlejad enda ümber ja QT omandab lõpmatusele läheneva tiheduse.
Mitte nii teaduslikus keeles lahtiseletatuna tähendab, see seda, et Django Unchained oli terake liiga pikk. Kõiksugu lahedaid stseene jagus küll nii algusesse (Klanni mütside sünnivalud), keskpaika (Franco Nero!!!) kui ka ka lõppu (tulevahetus Suures Majas), aga ilukõne kontsentratsioon seal vahel testis õrnalt kannatust. Ja kui Christoph Waltz Kill Bill III pikkade keeruliste sõnadega rääkivat sakslast mängib, kirjutan ma tolle filmi ülevaateks üheinukese sõna - haltuura.
Ja kus kirst oli?
Muide nii nagu planeetide ümber tiirlevad kuud, nii on ka QT omad satelliidid, kes tema orbiidil tiirlevad. Eli Roth ja RZA on 2012 hakkama saanud teosega Man with the Iron Fists, treileri järgi väga tugevalt mõjutatud film.

13 jaanuar 2013

Märkimisväärsed filmid vabastatud

filmide, mis võiks olla nii halvad, et nad muutuvad heaks eri (aga kukuvad selleski läbi).

Legion (2009)
On üks söökla, keset mittemidagit, mida peab üks mees oma pojaga. Kunagi oli mehel naine ka, aga see mingil põhjusel ei tahtnud elada kohas, kus õhtuseks peamiseks meelelahutuseks on preeriakoerte urgudesse rästikute/nastikute/vaskusside poetamine. Igatahes, neil on ka paar abilist ja mõned külastajad, siis astub uksest sisse triksis-traksis memm, tellib tüki toorest liha, norib kõigiga tüli, ronib kribinal-krabinal söökla lakke ja laksutab sealt hambaid.
Sellega on filmi tipphetk ära. Edasi läheb igavaks sahmerdamiseks. Hord possessitud inimesi jookseb sööklale tormi, relvad räägivad ja Dennis Quaid teeb kohkunud nägu. Üks rase sünnitab kõige selle keskel lapse, kes mingil põhjusel ja viisil on võtmeks selle jama lahendamiseks aga siis Miikael võitleb Gabrieliga, et saada tagasi oma tiivad, mis ta ise maha nüsis (täitsa rumal, ingel saab endale tiivad siis kui keegi kellukest helistab) ja pickup sõidab noolsirgel teel mägedesse või kuskile.
Vältida.


Ruins (2008)
Seltskond noori leiavad, et lihtsalt niisama basseini ääres lebamine, kokteilide limpsimine ja ujumisriietetes kehade vahtimine ei ole ikka mingi õige puhkus ja otsustavad kohalike kultuurimälestistega tutvuma sõita. Trambivad läbi metsa mingi käsitsijoonistatud kaardi järgi astmikpüramiidini, kaaluvad mälestuseks paar pilti klõpsida ja võibolla mõne kauni lille noppida, aga kohalikud giidid paluvad seltskonnal küllalt tungivalt selle vaimustava muistisega lähemalt tutvuda.
Gorestseenid olid paigas, jabur oli ka. Ühelt hetkel sibavad killertaimed kui Usain Bolt, kes on starteri käest nõgesepuhmaga nähvaka saanud, teisel lesivad lihtsalt rahulikult kivi peal, võtavad päikest ja teevad hääli. No  ei saa sellist filmi tõsiselt võtta ja seda ei tohiks tõsiselt teha. Aga püüti ikkagi vaataja emotsioonidel mängida ja tegelastele kaasa tundma panna.
Küllalt lahja.
sa mängid õudusfilmis ja sul on seljas bullseye särk, mis arvasid, et juhtub?


Clash of the Titans (2010)
Hadesel on käsi Kerberosele kepi loopimisest ära väsinud ja vanake tuleb endale maa peale abilist nõutama, valib välja krapsaka nooriku Andromeda ja vanakooli härrasmehena küsib ikka ka piiga isalt luba. See vana tõhk koogutab aga allilma kunni näo ees nii et selg paigast ära ja siis paneb joonelt Perseuse juurde, et see aitaks pahaaimamatule taadile vimka visata. Perseus kogubki kamba kokku, varastab endale relvad ja tiivulise hobuse, viib mitu ohustatud mütoloogilist liiki väljasuremise äärele ja ratsutab lõpuks päikeseloojangusse.
Kui siit mingit ajaloolist tõde otsite, siis olete ise rumalad. See oleks võinud olla puhas silmarõõm, 125 millioni dollari eest peaks ju saama korraldada päris palju. Aga mulle jäi selline tunne, et põhiliselt korraldati selle raha eest basseinipidusid, kus võttemeeskond prostituutide rindade vahelt tuhksuhkrut lakkusid. Harryhauseni kiilaspea nimel, nähke ometi selle CGI-ga veidigi vaeva, eriti kui see peaks kogu filmi kandma. Ma olen Maxima mänguasjade riiulil ka paremaid Medusa päid näinud. Asylumi mehed itsitavad pihku praegu.
Nagu arvutimängu oleks vaadanud.


Salvage (2009)
Kallil jõuluajal sõidab mees koos tütrega naisele külla. Jõuavad vähe varem kui oodatud oleks ja rikuvad kõigil asjaosalistel natuke pühadetuju. Palju rohkem rikuvad seda pühadetuju aga ei tea kust ja ei tea miks välja kargavad sõjaväelased, kes enne tulistavad ja siis küsivad küsimusi.
Inglastelt oleks rohkemat oodanud. Vähe püütakse suletud ruumi ja teadmatusega pinget kerida, aga olematu sisuga on seda ikka väga raske saavutada. Isegi huumorit ei ole.  Mis inglise horror see on, kus väheke koomuskit ei tehta.
Junn (ma ei suuda ette kujutada, mis filme need inimesed veel näinud on, kes seda Instant ClassicuksSeriously Shocking Chilleriks või Most Terrifying Film of the Yeariks nimetavad).