12 november 2013

Ricky Gervais lahkamislaual

Olles ära näinud kõik täispikad filmid, mille juures Ricky Gervais stsenaristina äramärkimist leidnud on, olen absoluutselt pädev* väitmaks ja tõestamaks järgmist.
Hüpotees: lühivorm on Ricky leib
Tõestus: ühelt poolt The Office (2001-2003) ja Extras (2005-2007)

teisalt Invention of Lying (2009) - Ricky on täpselt sama ebameeldiv karakter, kui harjunud olen, ainult et pikemalt. Talle on antud võime muuta maailma selliseks, nagu ta ise soovib. Ja ta mõtleb välja Jumala. Pärast seda, kui on ühe naisterahva peaaegu seksi saamiseks peaaegu surnuks ehmatanud ja pahaaimamatult eraettevõtjalt suure hulga raha välja petnud. Ebameeldiv tüüp.
ja Cemetary Junction (2010) - lihtne "kolm lapsepõlvesõpra on kuskil karu perses suureks kasvanud ja mõtlevad nüüd laia maailma avastama minna" film. Ricky on kõrvalosas. Peategelased on joodikust isaga kahekesi elav sügelevate rusikatega tehasetööline, sotsiaalses suhtlemises järelaitamistunde vajav Elton John look-alike ja edasipüüdlik sätitud seitliga paipoiss. Mis pakute, kes neist kolmest päriselt kodukohast minema paneb ja naispeategelase kaasa meelitab? Mis mind ennast taaskord hämmastama pani on see, et kuidas noor, kena ja arukas naisterahvas peaegu mingi jobuga abielluda suutis. Klubis ameleda - OK, kinos ja kohvikus ja kus iganes 70. aastatel veel kurameerimas käidi - arusaadav, aga abielu? See peaks ju selline vähe põhjalikumalt läbimõeldud otsus olema?
Muss oli muidugi hea.


Järeldus:
kaks vaadatavat käis kah filmi ja kaks suurepärast seriaali, lühivorm võitis.

*kes viitsib lugeda, siis on olemas kirjatükk, milles lahatakse veidi absoluutse pädevuse saavutamise taga olevat ajakulu. Põhjus miks väga etevaatlikult kasutada sõnu "arvustus" ja "kriitik".

Aja küsimus / About Time (2013)

 Ühe perekonna meesliinil on võime enda elu piires ajas edasi-tagasi rännata. Nad ei saa reisida Hitlerit tapma, aga nad saavad pugeda kappi peitu, pigistada silmad kinni ja minna tagasi jõulupeole, kus esimesel korral läks raisku võimalus noore neiuga kehavedelikke vahetada. Suudelda.
Ning pärast vestlust isaga, kes on maha laitnud ropu raha kokku ajamise idee, otsustab meie peategelane kasutada seda võimet tõelise armastuse leidmiseks.
Ärge nüüd jookske ära, see ei ole mingi Michael Patrick Kingi film. Ma olen ilmselt küll juba ületanud selle piiri, kus ma suudaks olla täiesti objektiivne, aga kui Richard Curtis kirjutab ja lavastab, siis tuleb sealt ainult puhast kulda.
Jah tõepoolest, ei lahka ta mingeid eksistentsiaalseid probleeme, ei ole ka see ajarännu kontseptsioon peensusteni välja arendatud, aga kui mees suudab oma unistuste bändile teha sellise product placemendi, et see valust oigama ei pane, siis müts maha.
Romantiline komöödia, mis on naljakas, ei ole nii imal, et tekitaks vastupandamatut isu soolaheeringa järgi ja suudab ka pisarakiskuja nii välja mängida, et see ei tundu nagu kohustuslik element. Peab ilmselt Love Actually aastavahetusel üle vaatama, ei teagi nüüd kumb see kõige kõigem on.

02 august 2013

Vundamendita uusehitis / Paperhouse(1988)

Tirts joonistab paberile maja. Aia ümber ja paar kivi ka. Kukub nats hiljem mingis haigushoos maha ja leiab end nurme pealt lebamas, taamal seesama maja. Leiab et üksi on igav ja joonistab aknast vaatava poisi ja apelsinipuu ja jäätisemasina ja igast vidinaid veel. Ja siis mõtleb, et joonistab enda isa ka. Aga nägu läheb sassi, kukub välja hoopis üks mitte väga sõbraliku näoga mees. Ja kustukumm ei tööta. Sodib näo täiega üle... See oli üks väga kõhe stseen.
Ja film ise väga lubav. Kogu aeg ootasin, et nii ja mis nüüd edasi teeme, kuhu suunda pöörame? Kuradi juraks. Reaalsus ja fantaasia saavad põimuda küll, aga filmi tehes tuleks sellele fantaasiamaailmale loojatel kasvõi enda peaski mingid reeglid paika panna. Kas tüdruk on kõikvõimas ja saab paberile joonistada asju mis fantaasiamaailma tekivad või ei ole. Miks peaks suvalise tüdruku fantaasiamaailma tekkima mingine suvaline kööbakas, kelle olemasolust tal halli aimugi ei ole? Hingesugulased? Miks pildilt väljarebitud tegelane ära ei kadunud? Kuskohast see kopter välja hüppas ja mis tema ilmumine muutis? Kuidas need vanemad talle järgi teadsid joosta?
kes selle ratta siia joonistas?
väga sümboolne stseen, millegi poolest, arvatavasti
hekt tagasi on poiss päris pika vahemaa hämmastavalt kiirest läbinud, ilma et hingeldamagi oleks ajanud, nüüd on jälle abitud konn
kes kurat selle pildi veel joonistas, igavlev majakavaht?
Paljulubav jurts.

31 juuli 2013

Jonah Hex (2010)

Josh Brolin, John Malkovich ja püsivalt higine Megan Fox. Josh saab surnutega rääkida. John ajas küüned taha valituse salajasele WMD-le, Megan hoiab huuli paokil. Kärtsu saab, mingi väike asula lastakse õhku, Johni laev põhja. Aga see kõik on põrgulikult tuim. Sama valus elamus, nagu Season of the Witch(2011). Ma iga kord kui midagi nii igavat vaatan mõtlen selle õnnetukese peale, kes siukestele filmidele subtiitreid viitsib tõlkida. Vabast ajast, vabatahtlikult.
Kui Kaurit uskuda, siis on palju mõistlikum oma aega kulutada JH koomiksivihikute lugemise peale.
kuidas saab olla igav film, kus mehel on selline jurakas käes? täielik sucker punch
siit stseenist ootasin Tenacious D hetke, Megani esituses

John Carter (2012)

Kapten John Carter satub täiesti usutava sündmustejada lõpetuseks ja peaaegu usutava sündmustejada alustuseks Marsile, kõigi paksukeste unistuste planeedile. Maa gravitatsiooniga harjunud John paneb oma jalalihased kiirelt maksma ja liigub suurte hüpetega printsitrooni (loe: printsessi voodi) suunas. Tuleb lihtsalt saada pärismaalaste juhiks ja lüüa mättasse halbade inimeste liider ja seda mingite planeetidevahelise illuminaatide vandenõu kiuste. Vähemalt on tal sõber koer abiks.
Ma küll päris täpselt ei nuputanud välja, mis võis Disney arveametnike peast läbi käia, kui JC tegemiseks suurusjärku 250 miljonit dollarit eraldasid, aga las ta olla. Võibolla lootsid uusi Kariibi Mere Piraate. Ainult et selleks oleks siis mõistlik olnud ka Johnny Depp kampa võtta. See 20 milli palgaraha otsustati aga hoopiski igast eriefektide peale magama panna. Ja ilmselt suur osa ülejäänud 230 miljonist ka. Mulle käivad hirmsasti närvidele need suvised suurfilmid, mis nagu häbeneksid, et on julenud lihtsa meelelahutuse peale hirmsa papi magama panna ja madinastseenidest hullumeelselt võbeleva ja sähviva kaameraga üle lasevad. JC selle vastu ei patustanud, de Laurentiis oleks ilmselt rahul. Suurejooneline meelelahutus.
Film, mis kannatab Waterworldi sündroomi käes. Asjatult. 

Tartuff tuleb

Väike eelpromo. Kaheksas kord, umbes täpselt 20 filmi, 1500 istekohta ja 22-meetrine ekraan. Tartuff toimub sel aastal viiendast kümnenda augustini. Raekoja platsis nagu ikka filmid kohaletuleku vaeva eest nähtavad, aga Athena on ilmselt mahutavuse huvides Ekraani vastu vahetatud. Sinna pääsemiseks tuleb pilet lunastada.
Programmist. Kindel kuld on kuuenda öösel linastuv Kärbes. Väga palju positiivset on erinevaist allikaist kuulda Searching for Sugar Man kohta, viiendal kell seitse Ekraanis. Avafilm Final Cut peaks eriti filmisõpru erutama (muuhulgas ka mind). Ning erutav nimi on veel Takashi "Odishon" Miike For Love's Sake, üheksandal peale Emmat. Ning Emma Watson näitleb filmis Perks of Being a Wallflower, üheksandal enne Miiket. No ja siis muidugi ka veel noor lahtiste puusadega John Travolta ja Saturday Night Fever, kümnenda õhtul.
Üldiselt aga, tekid või asjad kaasa, öösel läheb augustis juba jahedaks, ja vudinal kohale ning ärge selle eeltööga väga palju vaeva nähke, ka täiesti tundmatu nime taga võib ennast väga lahe film peita. Jätke üllatusele ruumi.

29 juuni 2013

Elumärk

Paanikaks pole põhjust, suurepäraselt oma lugejaskonda tundes, tean et blogides tuustimise asemel külitavad/on külitanud/saavad külitama mõlemad praegu kuskil põõsa all ja libistavad õlut. Nii et hoian mahlakamaid palu ja teravamaid kirjutisi sügiskuudesse. Äkki kukun isegi reageerima.

Seni paar pilti teile vaatamiseks. 
Arsenal ei ole küll mõned aastad midagi suurt võitnud, aga oma püha on meil siiski, St. Totteringham's Day, päev mil Tottenhamil ei ole enam matemaatiliselt võimalik liigas Arsenalist eespool olla.
AVB - Tottenhami manager
Üks hea mängija Tottenhamil tegelikult isegi on, pildil tegemas oma registreeritud kaubamärki värava löömise tähistamiseks

15 mai 2013

HÕFF 2013: pühapäev

Pühapäev on traditsiooniliselt selline perepäev, kõrvalsaalis on juba aastaid mingi lastehommik toimunud ja kinosaalis näidatakse leebeid naljafilme. Astropia, Norwegian Ninja, Agression Scale. Seekord Sightseers. Muhe habemik viib halli hiirekese Inglismaa kõige igavamate turismipunktidega tutvuma. Sinna vahele väike seks ja mõned laibad. Mitte nüüd päris nii tumemust komöödia kui Inbred aga koerakese õnnetu lõpp, kootud sekspesu, hiidpliiats ja mõnedki teised hetked ladusid põhja. Ning eriti meeldivaks osutus vimka, kus üks maniakk ootamatul kombel teise, palju hullema valla päästab. Oi kui sügava põhjaga võib vagane vesi olla.
Võllahuumori austajatele.

Ning Haapsalule võibki sellega joone alla tõmmata. 4 päeva 11 seanssi hirmus hulk tuttavaid nägusid ja 1 ülehinnatud seljanka, täitsa asjalikud numbrid. Kojusõitu alga.

Plekoltee viimast korda. Masinad olid vahepeal tublit tööd teinud. Plats oli täiesti puhas. Näitasime Statoilile trääsa ja otsisime hiljem Türilt söögikoha, mille valikus kabanossi ei olnud.

Paadunud filmisõltlasena ei saanud aga koduski rahu. Paar huvitavat asja jäi ju ühel või teisel põhjusel festaril nägemata. Veterankarakternäitleja Toby Jones Berberian Sound Studios ja hispaania ainuke tegev naisnäitleja Belén Rueda Surnukehas / El cuerpo.

Mõni hea aasta tagasi, siis kui prantsuse horrori uus laine veel kõrgelt käis, näidati HÕFFil dokfilmi, kus muuhulgas ka odava rahaga filmi tegemist näidati ja arbuusi abil nii eri- kui heliefekte loodi. BSS näite põhjal tundub, et arbuus ongi selline multifunktsionaalne kõrvitsaline, mida saab nii mõnuga rappida ja pärast võttemeeskonnale kehakinnituseks pakkuda. Ja redistega saab mõnusat luude purunemise häält. See ongi filmi kõige suurem kordaminek. Näidatakse, kui lihtsalt on võimalik meeled ära petta, piisab kui öelda et nõial murtakse parasjagu reieluud kolmeks, kaksata redisel saba küljest ja aju jääbki uskuma. Ei ole üldse vaja jalast väljaturritavaid luuotsi näidata. Ühel hetkel läks aga tegijatel see meelest ära ja pandi ei tea mis suunas ajama. Lõpp kiskus ikka väga rappa ära.
Kolmveerandi ulatuses väga mõnus, eriti kui helisüsteem kannatab veidi volüümi keerata.

Enne festivali ei pööranud ma Surnukehale mingit erilist tähelepanu. Julia silmad jätsid suhteliselt külmaks. Aga tasus vaid enne Surma ABCd maha istuda, kui kohe päriti, et kas ma ikka käisin Surnukeha vaatamas ja kui pead raputasin, siis vaadati haletseva näoga. Napikas tõesti, poleks küsitud, poleks vaadanud ja ei oskaks ka nüüd kiita. Veidi ühe teise hispaanlase Felix J. Palma Ajakaarti tuletas meelde. Müstiline element oli kogu aeg õhus aga lõpus mindi kõige lahtiseletamise teed (kui see teadmine nüüd kellegi jaoks miskit spoilerdas, siis olete te lihtsalt liiga vähe trillereid vaadanud). Süütunne ja vahelekukkumise võimalus krutivad peaosalise närvid üles ja sellega koos ka vaataja omad. Ja te ei arva seda lõppu ette ära.
Väge heal tasemel triller.

Ning nüüd on siis tõesti kõik. Selleks aastaks. Filmidega. Paar auhinda pean veel jagama. Isiklikus plaanis oli muidugi tegemist sellise nostalgiahõngulise festivaliga. Kolm vana head korduvalt nähtud filmi suurelt ekraanilt üle vaadatud. Neli seanssi, kus näidati kas lühifilme või siis teleseriaali. Seriaal samuti väga nostalgihõnguline.

Liigesepõletikus Libahundi eripreemia (halvimale filmile, on juba paar aastat Atrociouse käes hoiul olnud) - Sawney.

Tigeda Ahjualuse eripreemia (parimale lühifilmile) - Dollface.

Terashammastega Ebasurnu preemia (festivali parim film) - El cuerpo.

ning uus kategooria Lasersilmaga Kükloobi eripreemia (parim teleseriaal) - otseloomulikult DANGER 5

14 mai 2013

HÕFF 2013: laupäev

Ellise müts kolmandat korda. Kuna päev oli päikeselisem kui varasemad kaks, otsisime kotist välja õhema kombeka ja loomulikult pudenes selle ühest säärest välja kadunud müts. Halleluuja. Otsustasime sündmuse tähistamiseks väikse neiu esimest korda välja sööma viia. Silmadega.

Kinno jõudsin napilt enne kui imaginaarne koolikell aabitsatundi heliseda jõudis. Surma aabits / ABC's of Death. Kes vähegi varem HÕFFiga kokku puutunud oli, siis projekt millest kuidagi mööda vaadata ei saanud. Neist 26 lavastajast on ju päris mitmed pikema nimemäluga festivalikülastajale varasemast tuttavad. Mitte et selle paari minutilise laastu põhjal kellegi käekiri välja oleks jõudnud lüüa. Pärast kodus ajasin näpuga järge ja viisin kokku, et ah see mees tegi selle lõigu. Ühe erandiga. Selline mees nagu Anders Morgenthaler, kes mulle seni oli tuttav vaid koomiksikunstnikuna, jäi oma väga isikupärase stiiliga kohe silma. Üldiselt oligi näha, et enamik lavastajaid rõhusid hullumeelsele jaburusele, kolme minutiga väga psühholoogilist pinevust ei kasvata vist tõesti.
Antoloogiafilmi kohta väga hea tasemega, vaid mõni üksik segment pani õlgu kehitama.


Karvu turri ajavat pinevust ei pakkunud ka üks parimaid maailma esilinastusi mida Haapsalus nägema olen sattunud, tänaseks päevaks juba ka festivalikülastajate lemmikfilmi preemia kaela saanud Kõigesööjad / Omnivoros. Ajakirjanik uurib kõlakat, et mingid rikkurid serveerivad oma kinnistel suareedel muuhulgas ka inimliha. Niisama lihtne film ongi. Samas hoolikalt konstrueeritud looga. Parasjagu tempokas, ei mingit tarbetut unistamist. Verega ei laristatud, aga grimeerijatel päris tühja ka võtteplatsil passida ei lastud. Ning kõige suurem kiitus kokale, kes Sweeneyga võrdluses küll eriti palju rohkem terve mõistuse punkte ei koguks, aga jäi siiski lõpuni professionaalseks.
Tasemel koguperepõnevik veidi ebatraditsioonilisel teemal.


Laupäev jätkus sealt, kus reedel jõhkralt pooleli jäeti, DANGER 5 osad 4 kuni 6. Küll on hea meel, kui mõni asi ongi täpselt nii naljakas/hullumeelne, kui treileri põhjal loota võib. Ühe kvaliteedimärgina kasvõi see, et naerda sai ennetavalt, oli teada, et kohe tuleb nali ja võis olla suhteliselt kindel, et see on ka naljakas. Ning kõige muljetavaldavam oli minu jaoks see, kui vähese rahaga olid tegijad hakkama saanud. Mastaabid olid ju tohutud. Monumentaalne Hitler, dinosaurused, Lõunapoolus, leopardinimesed, Atlantis, hiidrobotid. Michael Bay oleks pidanud oma rahapaja looma, kui keegi sellise sarja talle ette söötnud oleks. Kes seda muidugi teab, uusversioonide peale on ameeriklased ju mihklid, eraldavad Bayle finantsid, panevad Nicole Kidmani ja Mel Gibsoni peaosadesse, Hitleri asemel hakkavad Kim Jongi jahtima ning ei mingit poliitilist ebakorrektsust... Hakkas juba õudne?
Vinge huumoripauk. Täies pikkuses (koos pilootosaga) joutuubis vaadatav.

Tegelikult on Mel Gibson kehastanud peaosalist ka mõnes mitte väljamõeldud projektis. Küll on tal nägu siniseks võõbatud, siis laseb paarimees ta 70000 dollariga üle või krõbistab koeraküpsiseid või kihutab autoga kõrbes bensiini otsides ringi. Elus on filme mis meelest ei lähe, elus on filme mis meelde ei jää, mõni vaid piskuks jääb pidama pähe, mõni lööb päevadeks pulki täis pää. Loomulikult jäi Mad Max 2 kunagi ammu ammu vaadatuna meelde, aga vana head tuttavat on ikka tore vahel uuesti näha. Eriti suurelt ekraanilt ja valjuhäälsena. Ei mingit kudemist ja karakterite arendamist, vana hea ultravägivald, kiired masinad ja nahksed kostüümid. Vanasti ikka osati meestele filme teha.
Esimene on poolenisti draama, kolmas läheb tsipa liiga keeruliseks, teine on täpselt õige.


13 mai 2013

HÕFF 2013:reede

Ellise müts teist korda. Reede algas teatavate raskustega, ilm oli kah parasjagu sombune, aga ülesanne oli vaja täita. Selgus et eelmisel päeval nähtud lasteriietepood osutus exclusive butique second handiks, mille hinnad lõunamaalt saabunud talupojal prilliklaasid uduseks võtsid. Lisaks selgus hiljem hostelis oma saaki võidukalt ette näidates, et märgistuse järgi ideaalselt istuma pidav kübar vajus neiule õlgadeni. Korraldasime poele dessandi, mille käigus selgus et naispool sai lääneosariigi harjuskiga palju paremini hakkama, vahetasime mütsi kahe vähema  peakatte ja lahedalt piniseva mänguasja vastu.

Siis oli veel vaja seiklustest hinge tõmmata ja väike supp kokku keeta, nii et filmiõhtu sai alguse 18:45 rõdusaalis toimunud lühifilmide võistlusprogrammiga Cosmos. Väike samm festivalikülastaja jaoks, oluline märk HÕFFi jaoks. Maria Reinupi eelmise päeva avasõnadest oli meeles, et festivali pikemaks venitamine ja võistlusprogrammi sisse toomine olid need kohustused, mis Méliès klubiga liitumisel kaasa tulid. Žürii lemmikuks sai belgia päritolu The Trap. Nende sõnade kohaselt "lummava õhustikuga mustvalge košmaar, mis kätkeb tõeliselt hirmuäratavat hetke ja leidliku mõrva ning mille teostuses pole totrust üle võlli aetud." Ses mõttes nõus, et ka minu üks lemmikutest, aga ma paneks punkti sõna hetke järele. Veel tahaks aga esile tõsta venelaste Second Windi, mis nägi otsatult kaunis välja. Positiivse üllatajana meie oma Is it you, mis minimaalsete vahenditega päris mõnusalt pinget kruvis. Ning aplausi tugevuse järgi publiku lemmikuks osutunud Dollface, mille kõige suuremaks vooruseks minu meelest oli see, et kuni lõpuni suudeti vältida lihtsama vastupanu teele pööramist.


Hirmus lihtne oleks ka endal lühifilmide lõppedes massiga kaasa Berberian Sound Studiot vaatama siirduda olnud, kuid usk austraalia vildaka huumori potentsiaali vedas siiski DANGER 5 linastusele. Ühelt poolt muidugi lapsepõlve kinohitt Krokodill Dundee ja teisalt vähemtuntud komöödiakuld Hercules Returns, kus muuseas teeb kaasa ka Bruce "see kopteriga hull Mad Maxist" Spence. Alustan ebameeldivast. Kuna tegemist oli kuueosalise telesarjaga, siis näidati reedel kolm osa ja laupäeval ülejäänud kolm. Samas kokku linastusaeg kaks ja pool tundi, mõni minut vähemgi kui reedesel publikumagnetil Caligolal. Kas ehk oleks olnud mõeldav need kaks samale ajal planeerida? Ühe jutiga oleks mulje veelgi parem olnud. Praegu tuli sisse väike võrdlusmoment, umbes nagu originaali ja järjefilmi võrdlus.
 jätkub...

Ja millise originaaliga õhtu jätku sai. Noor Arnold on Киборг-убийца! Kumb on parem film, kas Terminator või Terminator 2 on muidugi omaette väitekirja teema, aga Haapsalus oli Terminatori filmi kõige suurem staar Leonid Volodarski. Krt, kui halb see dublaaž ikka oli. Intonatsioon null, vähegi kiirema dialoogi korral jäi tekst lootusetult maha. Väiksena oli lihtsalt naljakas - Specialist on kõige eredam mälestus, aga siis ju ei osanud nii palju inglise keelt, et oleks võrrelda osanud. Vaatasin hiljuti ka ühte vinget Joseph Kuo kaklusfilmi, dubleerituna inglise keelde ja kontrast on meeletu. Raskel ajal on tõesti ka perse laululind.
Film iseenesest on muidugi puhas kuld.

Ning raskel ajal tuleb ka söögi osas latti veidi madalamale lasta. Legendaarne patriarh Sawney on tagasi filmis Sawney: Flesh of Man. Filmina suhteliselt õnnetuke, kaunis loodus õigustas natuke seda järjekordset paksus metsas elavate verejanuliste maniakkide kampa kujutavat linatööd. Aga aastaid Haapsalus karastunud filmivaatajana jäin suhteliselt külmaks. No sõid jah inimliha, aga Sawney oli ju püstihull. Täitsa segane. Nii et vaatajal oli alati see ettekääne võtta, kui lihakeha tükeldamine ette võeti. Ei olnud võimalustki, et saaks tekkida tunne oh tri, kuidas pealtnäha normaalne inimene midagi sellist teha saab.
Nõrgavõitu.

12 mai 2013

HÕFF 2013:neljapäev

Kuna sel aastal näidati Haapsalus filme kolmes erinevas saalis, siis muutis see valiku mida-võtta-mida-jätta eriti keeruliseks. Seega ei jäänud otsustusvõimetumatel isikutel nagu mina muud üle, kui soojendusega juba kodus algust teha.

Issand, ei! / Dear God No! tuli ametlikult ettekandele küll laupäeval, aga et siis müristasid suures saalis nahka riietatud austraallased pidid ameerika tsiklistid leppima etteastega kodukinos. Tegemist oli klassikalise  see-stseen-peab-filmis-sees-olema-muidu-mina-ei-mängi teosega, umbes nagu pizzarestoranis lisandite valimise ajal hulludes juhtuda võib. Nii et sidusamat narratiivi võite kasvõi Caligolast otsida. On nii surnud nunnad, automaate täristavad topless neiud, natsiteadlane, lumeinimene ja küllaga vulisevat verd. Mis mind häirima jäi, et sellise mõtleme käigu pealt välja plaani juures ei suudetud lõpuni ära otsustada, kas olla rohkem lõbusalt jabur või jõhkralt vägivaldne ja hüpati ühest teise. Pandi hirmsa kiirusega ühes suunas ajama, aga siis kallutati põlv maha ja kiire 180 kraadi. Kes on näinud, siis ühest äärmusest kõige huvitavama joogi võistlus stripibaaris ja teisest vägistamis-stseen natsidoktori köögist. Õlle kõrvale paras.

Plekoltee esimest korda. Haapsallu sõites oli hinges väike lootus, et Märjamaa parim söögikoht on ehk uue rentniku leidnud, aga hoopis kopamehed askeldasid rusu ja plekihunniku kõrval. Söömisest hea sõna.

Ellise müts esimest korda. Elutähtis riietusese ilma milleta on noor neiu neljaks päevaks tubasele režiimile mõistetud jääb leidmata. Haapsalu kesklinna suurima keskuse kaubavaliku järgi sünnivad sealsed lapsed aga kolmeaastastena. Kolm maja edasi asuv lasteriiete pood on aga loomulikult kümne minuti eest suletud.

Oma juurte juurde tagasi pöördunud ja taas neljapäevaseks pikenenud festivali avas giallo juurtega Maniakk / Maniac. Kasvõi selleski osas, et ühes esimestest žanrirajajatest  Sei donne per l'assassino's toimus ka päris mitu võtmestseeni mannekeenidega täidetud ruumides. Minul lõi selle seose kohe ära ja sellest välja murda ei antud põhjust. Tõsi, nahkkindaid Elijah ei kasutanud, aga helkiv tera välkus, jälitav kaamera oli lausa uuele tasemele viidud ja heliribalt kostus minule küll ka õrna Goblinit. Kui miinustest rääkida, siis veidi varem lõpetades oleks tunne veelgi parem jäänud, nüüd jäi maniakist mulje kui Surematust Kaštšeist, kelle vastu need kohmetu näoga eriüksuslased raudselt hätta oleks jäänud. Meeldiv algus festivalile.

Eriti kuna eriüksuslastel ei olnud ka trumpässa käisest võtta, Bruce Lee on ju ammu manalamehi. Nostalgiasaali õdusas õhkkonnas näitamisele tulnud Входит дракон / Enter the Dragon filmimise ajal oli Bruce aga väge tihkelt täis. Asjatundmatu vaataja saab sellest aru, kui kuulata neid kriiskeid mida võitlejad enne ja pärast iga löögiliigutust teevad. Power lihtsalt pressib nende seest välja, samasugust fenomeni võib täheldada ka tõstmisvõistlustel. On küll mõned põhjused, miks ma ise Draakoni Sisenemist aegade parimaks kung'fu filmiks ei pea (Bruce dress on vale ja puudub tõeliselt ikooniline vastane, Bolo Yeungiga kakles ju keegi suvaline John Saxon), aga madin peeglisaalis on ikkagi täielik klassika, heas mõttes, mitte selline koltunud ja tolmukihi alla mattunud.
Võib ju natuke kiskuda ka seda teemat, et mis otsast Enter the Dragon HÕFFi kavasse passib, aga kavalalt valitud linastuspaik, mis peamiselt teljelt Suur saal - Rõdusaal kõrvale jäi hoidis puristid eemal ning neljapäeva õhtu hoidis eemale ka suuremad massid, nii et kui poleks klaasidega kolistavat baarmeni olnud võinuks peaaegu et end ajas tagasi kodusele videoseansile mõelda. Klassikapauk.

Kultuurikeskuse fuajees tekkinud vestlusringid lahkavad kõige erinevamaid teemasid. Targad mehed väitlevad argumenteeritult ja soliidseks jäädes, vaid Metsavana üritab intriigi punuda ja Caligula olematuid hüvesid promoda. Pikaleveninud õhtu lõpetab sõbralik vestlus kohalike korrakaitseorganitega, kes on ilmselt surmani väsinud ootamast, kunas hõffilised viimaks magama taipavad minna ja lootusrikka häälega esmalt pärivad, et "kas sinna jäi veel inimesi?" ja veel viimasest õlekõrrest haarates, et saada ettekäänet kummikuulide ja veekahuritega peale lendamiseks "ega te seal äkki rüselema läinud?" 

14 aprill 2013

Hõffi näidiskava

Nüüd on see siis ametlik. HÕFFi kava on täies hiilguses üleval, mis tähendab, et üle terve Eesti istuvad inimesed laua taga, närivad pastakaotsa ja püüavad paberile panna plaani, kuidas nelja päeva jooksul näha võimalikult palju filme ja jõuda seal vahepeal ka usinalt sotsialiseeruda. Et ülesanne veelgi raskem oleks, on sel aastal kasutuses KOLM saali, nii et eelnev kodutöö on hädavajalik, et mitte ühel hetkel avastada, et korraga on vaja kahes kohas korraga olla. Abistamiseks postitan siia ühe näidiskava.

Neljapäev - vaikne soojendus.
19:30 Maniakk - treilerist paistis noort Argentot, jälitav kaamera, helkiv tera, toonid olid ainult valed. Aga avalöögiks tundus täitsa magus.
22:30 Enter the Dragon - esimene film eriprogrammist mis kõigil meestel käed värisema peaks võtma, Leonid Volodarski ninahääl esimest korda.


Reede - hoog üles
17:00 Blood C - anime ei ole küll minu teema, aga et verd lubatakse, siis annan võimaluse.
19:00 Kill List - ega ma väga aru ei saanud, mis see film endast kujutab, aga treiler oli intrigeeriv
esimene valikukoht 20:45 DANGER 5 või 21:00 Berberian Sound Studio - kas midagi mõnusalt jaburat või mõnusalt atmosfäärikat.
teine valikukoht 22:30 Terminaator või 22:45 Shopping Tur - kas Leonid Volodarski ninahääl teist korda või  venelaste zombiekomöödia
00:30 Sawney - Helmuti poolt väga kaval Inbred tutvustuses ära mainida, raju bodyhorror ka üldiselt väga ei imponeeri, aga äkki...


Laupäev - punn põhjas
12:15 American Scream - varajastele ärkajatele väike humoorikas dokumentaal Halloweeni kahjulikust mõjust
16:30 ABC of Death - kui film on pooltki sellest, mis treilerist aimdub on tegemist kohustusliku vaatamisega
19:00 Omnivoros - tundus kahest laupäeval linastuvast hispaania filmist see asisem tükk
20:45 DANGER 5
kolmekordselt raske valik 22:30 Lone Wolf McQuade või 22:45 Dear God No! või 23:00 Mad Max 2 - kas Leonid Volodarski ninahääl kolmandat korda või midagi parasjagu pöörast või puhas klassika


Pühapäev - vaikne pohmelus
12:00 Sightseers - terake musta huumorit enne kojusõitu.

Ja kui keegi veel kahtleb, kas üldse tasub seda Haapsalu trippi ette võtta, siis natuke reklaamteksti täiesti tavalistelt inimestelt.
Olen ikka endale ja oma sõpradele öelnud:" Kui maailm tahab hulluks minna, siis ei pea meie seda koos temaga karjas tegema."
kes peaks seda rõvedust vaadata tahtma...ei kujuta ette.
Ma kaldun pigem arvama, et tegemist on olukorraga, kus muu endast lugupidav maailm on keeldunud selle filmi (esi)linastamisest!
Tundub, et taoliste filmide tegijate ja vaatajate tundemaailm on tõsiselt kahjustatud... Kuidas on võimalik selge mõistuse juures olles tahta filmida taolisi õudusi? Milleks? Ja mida tunnevad selliste filmide vaatajad, kes teevad ju seda oma vabast tahtest? Mis see on, mis sunnib pealt vaatama teise inimese mõrvamist? Ja miks selliseid filme on vaja kellelgi reklaamida ja suure raha eest siia vaiksesse Eestisse tuua.

07 aprill 2013

Caligola (1979)

See on siis see film, mida värskelt manalateele siirdunud Roger Ebert lõpuni ei suutnud vaadata ja mis sel aastal HÕFFil ekstreemkino seansil ettenäitamisel tuleb. Õrnalt ajaloole tuginev lugu Rooma keiser Caligulast, kes ei jätnud sepa sealegi, ei süütust, ei elunatukest. Senaatoritest ja muudest väiksematest tegelastest rääkimata.
Ei hakka siin pikalt keerutama, Caligola on justkui Elu24 staar, kes kuulus eeskätt selle poolest, et ta on kuulus. Kõik see tingel-tangel mis selle ümber käis, kes tahtis oma nime tiitritest välja saada, kes keeldus rollis, kui kostüüme nägi, kes aastaid moraalse kahju pärast kohut käis. Ning muidugi seks. Sest seks pidavat müüma. Vähemalt sedasi mõtles produtsendihärra Bob Guccione ja andis pärast võtteperioodi lõppu lavastajale Tinto Brassile jalaga, filmis sõbrapoisiga paar panostseeni juurde ja lasid kääridelt kibedalt käia. Tulemuseks film, mis ei vastanud ühegi tegija ootustele ja mis osutus üllatavalt tüütuks vaatamiseks. Pikk ka kurivaim.
Vägivalda oli vähe ja ei saanud isegi toona šokeerida (Wes Craven oli seks ajaks juba paar filmi teinud). Väga ja väga nimekad näitlejad poseerisid dekoratsioonide taustal, sest mingit mõistliku teksti neil öelda ei antud (Helen Mirren sai korra koerapoosis Malcolm McDowelliga seksi imiteerida ja korra ka Drusillaga koostöös kurba keisrit lohutada, nipet näpet veel). Ja seks ei olnud erutav (umbes Cafe Flesh tasemel antierootiline).
Täitsa õige tegu, et ära keelati. Mitte nüüd päris teemasse, aga ma üldiselt tahaks sellist ärakeelamist rohkem näha. Või siis selline tarifitseerimiskomitee, kes jagab filmid kunstilise taseme järgi kategooriatesse, nii et C taseme saanud filmi piletihind võib olla maksimaalselt 1 euro näiteks.
Kui tahate hirmpikka ja suurejoonelist ajaloolist spektaaklit, siis vaadake Spartacust ja Ben Huris oli vähemalt üks vinge kaarikutega võiduajamine. No ja porri tehti seitsmekümnendatel ju kah kõvasti, Deep Throat muidugi (mille ümber ka igasugu trianglit löödi) ja ka noor Ron Jeremy tegi oma esimesi arglike samme tähesära suunas.
Mitte et sellest jauramisest miskit muutuks, HÕFFil on sel seansil nagu ka kõigil teistel saal paksult rahvast täis.

Kehanäppajate neli tulemist

Me oleme liiga emotsionaalsed. Tasub vaid mingil jobul ilma suunatuleta rida vahetada, toolijalal uuele kallile tammeparketile mikrokriim vedada või vanaonu Edgaril endale vanaduspäevadeks natuke raha kõrvale panna  kui juba vererõhk tõuseb ja otseesisel veen tukslema hakkab. Ning kui tore tulnukorganism seda evolutsiooni äpardust kõrvaldama asub, siis on kellelgi ikka vaja vastu sõdima hakata.
Neli korda järjest. 1956, 1978, 1993 ja 2007. Esimene kord proovivad tulnukad väikelinnas, järgmine kord mõtlevad, et San Franciscos on ehk avatuma meelega elanikud, 93. pöörduvad sõjaväe poole ja seni viimane katse tehti Washingtonis.

Esimene film kõige parem (traditsiooniliselt). Idülliline väikelinn. Kõik tunnevad kõiki, nii et kui keegi natukenegi teistmoodi käitub, on see kohe piimamehe vanaonu tütrepoja klassijuhatajal teada. Tegevuspaik piiratud, kuskile urgu peitu pugeda ei ole. Ja peategelane tore kivinägu.

Teises on tegevus suurde linna kandunud, nii et pinge hajub ära. Inimesed ei tea kõrvalkorteris elavate naabrite nimesidki, mis siis sellest loota, et nad veidrat käitumist tähele paneksid. Gore stseenid on aga vingemad. Donald Sutherland näeb terve filmi jooksul välja nagu ei saaks ta mitte millestki aru, dr. Spock on dr.Kibner ja lõpp on vägev. Ning erilise kirsina astub filmist läbi ka esimese peategelane.

Kolmandas tõmmatakse perimeeter koomale. Kuna stsenaristid otsustasid, et niikuinii kõik juba teavad seda lugu, siis selle läbi pinge kasvatamine niikuinii ei toimiks. Peategelaseks on hilisteismeline, kelle arvates täiskasvanud on igal juhul mingid veidrikud, ilma tulnukmõjutustetagi. Ja pingeline peaks olema jälgida, kuidas  ta sellest ussipesast välja pääseb. Kõige kurvem on see, et filmis on Forest Whitaker, kes minus juba oma ekraanilolekuga ebamugavustunnet tekitab ja teda kasutatakse täpselt kahes stseenis.
Arrrggghhh, sedasi saab peategelase isa haisu ninna, et midagi pole korras. Türi ma ütlen, sõitnud siis juba lihtsalt piigiga tünni sisse.
Ultimate test.

Hetkel viimane adaptsioon leiab jällegi aset suures linnas ja keskendub rohkem sellise invasiooni teaduslikule seletamisele, et kuidas ikka tulnukad maale jõuavad, milliseid temperatuure nad taluma peavad, kuidas nad inimkehas toimivad, ühesõnaga kõik seletatakse loogiliselt ära. Esimest korda on keegi isegi selle peale tulnud, et tulnukas võib lihtsalt vana korpuse üle võtta, nad ei pea kloone kasvatama. Sellega seoses aga... loojana oled sina boss, sina ütled kuidas asjad käivad. Pikk ja põhjalik seletamine ei aita kui sa jätad vaatajale võimaluse ja aja selle kallal urgitsema hakata. Linna veehoidla ja ei olekski vaja olnud vaest Kidmani mööda linna taga ajada. Asjatult oma tegemistele tähelepanu tõmmata.

Kahe viimase filmi juures üks väikestest asjades, mis mind häiris oli see kergus kuidas väikesed lapsed vägivalda suhtusid. Ei mingeid tundeid. Veri lendab, aga nemad ei tee väljagi.
Ja siis ma tahaks veel näha versiooni, kus mängivad Steven Seagal, Mark Wahlberg ja Zooey Deschanel. Neil ei oleks mingit probleemi tulnukate sekka sulandumisel.