29 juuli 2011

Veel sammuke lähemale

Põhja-Eesti paeselt pinnalt on asukoht nihkunud maalilisele Läänemaale, aga kõik muu, mis eelmises postituses välja hõigatud sai, kehtib.
On lubatud enda meelsust väljendada küsitluses ja seda kinnitada osavõturaha tasudes. Transport suurematest keskustest toimub põhimõttel - varajane filmiblogija leiab ikka koha. Kiirustage, seltsimehed filmiblogijad, kiirustage.

26 juuli 2011

Hakkab looma...

No nii, oleme nüüd põnevust kruttinud juba küll. Paras aeg Selle Suve Suurürituse kohta veidi rohkem infot jagada.
Pöfböf III toimub ühes põnevas kohas, mille me kohe varsti avaldame, täpselt lubatud ajal, ehk siis 5.-7. augustil.
Süüa saab, katus on pea kohal, seinal näitame filme, õpitoad on ettevalmistamisel, anname valu ajusagaratele ja pakume Tallinna esindusele võimalust eelmise aasta sõpruskohtumises saadud kaotus revanšeerida. Täisprogrammis osalemine ei ole kohustuslik, igaüks vastavalt oma võimetele. No ja põhimõtteliselt on ka võimalus lihtsalt istuda ja otsesest allikast välja pinnida, kuidas saada Liivimaa parimaks filmiblogijaks.
Oma võimetele vastav andam (minimaalselt 7 uut raha, heldeid annetajaid ülempiirama ei hakka), mis kulutatakse kulinaarsete hõrgutiste valmistamiseks, võiks hiljemalt 3. augustiks olla üle kantud Pöfböfi laekuri (st. minu), Kalver Tamme, Swedbanki arveldusarvele 1109459881. Selgitus olgu selline, et annetaja isik on üheselt ja selgelt tuvastatav. Erilise boonusena saab iga annetaja saabumisel pihku ka nimelise memorabiili.
Kõik need filmiblogijad, kes natuke nagu tahaks tulla, aga kes varem käinud ei ole ja seetõttu vähekese kahtleval seisukohal on - kui te just kedagi metsikult kilekotiga vastu pead peksma ei kavatse hakata, siis ei juhtu teiega midagi hirmsat.
Igatahes, korralduskomitee töö hõlbustamiseks, palume lahkesti vajutada allpool olevale lingile ja täita vajalikud väljad.
Väga tähtis link, vajuta siia, nüüd kohe.

Küsimuste, murede, probleemidega võib pöörduda. Kas kommentaari vormis siinsamas, Filmiblogijate facebooki lehel või meilitsi aadressile kalver.tamm@gmail.com.

21 juuli 2011

Surmahädised, teist korda / Harry Potter and the Deathly Hallows: part 2 (2011)

Koos Filmiblogide Teise Ajastu lõppemisega vajus unustusse ka ühisvaatamiste, -blogimiste traditsioon. Kuid õlleuimases nostalgiahoos välja käidud idee, vana komme kasvõi ühekski korraks elule äratada, tundus piisavale hulgale blogimishuvilistele täpselt niipalju huvitav, et nad järgmisel päeval kinosaali istuma meelitada ja hiljem juba blogi vahendusel potteriaana viimase filmi muljed enamvähem üheaegselt lugejateni tuua.
Saaga lõppakord, kus väikene võlurpoiss lõplikult mehistuma ja Voldemortil nina kukla taha keerama peaks. Või no kui meenutada talvel nähtud esimest poolt, siis niikauaks nukral pilgul kaugusse vaatamise jätma, kui sellel-kelle-nime-lõpuks-nimetada-võis sõõrmed kinni teipida õnnestub.No ei olnud hea. Kõik oli nii pagana etteaimatav ja lohises õieti kiirust üles võtmata oma vääramatu lõpu poole. Eriline haltuura maik oli mitmemahlamögina abil Gringottsi infiltreerumisel. Eelmises osas kasutati seda jooki niigi juba kahel korral, esmalt Harryde kloonimiseks ja hiljem Võlukunsti ministeeriumisse pääsemiseks. Pealegi, kas mitte selle konkreetse võlujoogi tegemiseks üksjagu kaua aega ei kulu? Kellel on Saladuste Kamber käepärast, otsige välja.
Jah, tõsi, see on detailide kallal norimine (ja seda ma teen hiljem veel), põhiline etteheide tuleb ikkagi venitamise eest. Esmalt lähme sinna ühte kohta ja otsime sealt ühte tähtsat asja, siis läheme teise kohta ja otsime sealt veel teist tähtsat asja. Ning siis tuleb välja, et on ka kolmas tähtis asi ning rosinaks kirsil selgub, et on ka üks selline salajane tähtis asi. No ja sinna vahele heietused Ollivanderi ja Dumbeldori venna ja Halli Leediga. Välja jätta ilmsesti küll midagi ei saanud (tõsised fännid oleks raamatuga lavastajale pikku pead äsanud), aga vähe tempokamalt oleks võinud liigutada küll.Sest kui lõpuks tegudeni jõuti, lammutati kohe täitsa mõnusalt. Mõni lohe oleks võinud ikka ka lennata, aga muidu oli lahing Sigatüüka all päris kenake kaeda. Hiiglased ja savist vahimehed ja sähvivad võlukepikesed. Koolimaja maa pealt pühkimine paistis ainult aja küsimus olevat.
Aga siis tõmmati jälle käsipidurit ja asuti unelema. Pakun, et kui Rowling oleks esimest raamatut kirjutama asudes teadnud, mismoodi see suur vastasseis seitsmenda köite lõpuks välja mängitakse, siis vaevalt et ta edasi kirjutama oleks vaevunud. Oodatud eepilise kärtsu asemel käis üks väike suts ainult.
Vähemalt on selle saagaga siis nüüd kõik. Vähemalt mõneks ajaks. Nii lahtised otsad kipuvad tihtipeale edasi hargnema. Aga kuna viimased kaks filmi kumbki väga muljet ei jätnud, siis minupärast mingu Potteri poeg või Sipelginimestega kokku.

on selline tore komöödia nagu Beerfest.
õnnetu juhuse läbi upub seal üks tegelane, Landfill, õlle sisse ära, kuid õnneliku juhuse läbi on tal vend, kes näeb välja täpselt nagu tema, kõlab nagu tema ja oskab õlut juua isegi sutsuke paremini. tuli selline seos Dumbeldori venda nähes pähe.

ehk oskab mõni potterofiil heita valgust küsimusele, kes siis õieti Harry isa ikkagi oli? kas tõesti ohverdas Snape ennast suvalise lapse pärast? no ja see ühesuguste patronuste teema ka. väga kahtlane.

ning ehk teab ka keegi kuidas täpselt see kivike töötas, mille Harry metsa alla poetas, kas sellega ei oleks näiteks saanud lahingus surnuid tagasi ellu äratada?

sa oled oma suurima varanduse osadeks jaganud ja need erinevatesse, enda arust, kindlatesse kohtadesse ära peitnud. üks mölakas on aga kõik need kohad välja nuhkinud ja varandusele käpa peale pannud, nii et sul on veel üksainuke tükike järel. ja siis ja jätad selle viimase tüki suvalisesse kohta vedelema ja lähed omi asju ajama.

lihtsalt tähelepanekute valdkonnast. Kohutavalt koomilise 19 aastat hiljem stseeni ajal vilksatasid kaadris kolm lendluupalli võistlusvormis sportlast, kõik tumedanahalised. ja nii ongi. tegemist ei olnud mitte poliitilise korrektsusega. jäähoki on veel ala, mida üks vana kooli lõunaosariiklane oma pere vaatama saab viia.

15 juuli 2011

Šitad šefid / Horrible bosses (2011)

Xipe on ikka tark mees. Läbi- ja ettenägelik peale selle. Ennustas kohe, et küll südametunnistus mind ilmsüüta filmi kallal norimise pärast vaevama hakkab ja selle rahustamiseks ma järgmise postituse sedavõrra leebema kirjutan. Ning selleks õnnelikuks siis ŠŠ. Tahaks küll ausalt kirjutada, mis me sellest järjekordsest madalalaubalisest popkornikomejandist arvan, aga näed südametunnistus, sunnik, ei lase.
Kolm sõpra leiavad ühel õhtul õlleklaasi taga istudes, et maailm oleks tükk maad toredam paik, kui nende ülemustega peaks äkitsi mingi fataalne õnnetus juhtuma, sest vähemalt kahel mehel on bossid, kellest öösiti õudusunenägusid võib näha. Kolmanda mehe bossi võib ka muidugi öösel unes näha, aga kui õudne see kogemus oleks jäägu igaühe enda otsustada. Kuna ükski meestest pole õnnetuste korraldamises eriti tugev, võetakse esimesel vähe kurjema olemisega neegril nööbist kinni ja palgatakse ta projekti koordinaatoriks.
Kandev idee tundus olevat laenatud filmist 9to5, kus kolm naist oma libedikust bossile õpetunni andsid, siin olid siis mehed asja kallale lastud. Ning film seetõttu loomulikult kraadi võrra rämedama huumoriga. Mis oli tore ja ajas naerma. Jamie Foxxi nimesaamise lugu eriti särava näitena. Isegi need natike karvasevõitu naljad, mis esiti sutsu põhjuseta sisse susatuna tundusid, said lõpuks ära õigustatud. Ning just see oligi filmi kõige suremaks plussiks ja põhjuseks miks hambaharjaga mustikakõdistamine tavapärast pahameeletormi esile ei kutsunud. Vaene peeretav koer sai nii et tolmas, aga sellisele nõmedusel kiidan takka. Mis usaldusväärsusest me selliste topeltmoraalide rakendamise juures sellesinatses blogis üldse rääkida saame? Kuidas peaks lugeja veel ühtegi siinset kirjatükki tõsiselt võtma, kui blogipidaja meel muutub sama kiiresti kui kulub ühelt unenäotasemelt teisele kukkumiseks?
Aga sellepärast, et isegi need üksikud kohatuvõitu ja vähenaljakad stseenid viisid tegevust edasi. Nad olid loo juures olulised. Komöödia kohta haruldaselt põnevalt ja hästi konstrueeritud loo. Daniel Day-Lewis kirtsutaks ilmselt tegelaste emotsionaalse spektri laiuse, motiivide sügavuse ja põhjus tagajärg seoste tugevuse peale nina, aga need olid kõik täiesti piisavad, et olla usutavad.
Parim puhas komöödia, mida väga pika aja jooksul kinos vaatama olen sattunud. Ning mõelge nüüd ise, kas kas kogu see kiitus oli südametunnistuspiinade leevendamiseks või teenis film selle ise auga välja.
PS. vihjeks niipalju, et ma oleks nõus teda uuesti vaatama.

12 juuli 2011

Eostus / Inception (2010)

Leonardol oli 2010 parasjagu tegus aasta. Isutekitajaks Shutter Island ja põhiroaks Inception. Viimase lavastajaks/stsenaristiks end varasemate töödega väga heast küljest näidanud multitalent Christopher Nolan (Memento, Prestige, Dark Knight). Kõlab hästi, aga kuna Shutter Island väga meeldivaks elamuseks ei osutunud, siis venis Inceptioni vaatamine muudkui tuleviku. Aga lõputult edasi lükata seda ka ei saanud, sest South Parki pila jooksis must raudselt poolenisti mööda, arvatavasti tuleb ka Scary Movie V stseen, kus Anthony Anderson käsib Anna Farisel labürinti joonistada ja neiu selle peale karjudes läbi kahe peegli rongi alla jookseb, et siis tugitoolis ärgata ja avastada, et keegi on ta hotellitoa külili keeranud ning mis kõige tähtsam, mõelge seda häbi kui kahe filmiblogija kohtumisel üks mainib ühes lauses ära nii Wayland Yutani ja Umbrella Corp. ja Tyrell Corp. kui ka Cobol Industriese ja teine (st. mina) teeks lihtsalt "möhh?!?"Tähendab siis nii, Cobol Industries palkab Leonardo, et ta poeks konkureeriva ärimehe pähe. Selleks tuleb subjekt magama uinutada, talle juhe veeni torgata ja oledki vupsti mehe unenäos sees. Sealt on aga alateadvus juba käega katsuda ja kogu vajalik info ootab vaid üles noppimist. Konkureeriv ärimees, Saito, on aga parasjagu terav pliiats, ampsab plaani läbi ja näitab varastele trääsa. Cobol läbikukkumisega ei lepi, paneb käpardite eest pearaha välja ja nii ei jää neil muud üle, kui end Saito armu alla heita. Nemad panevad Saito konkurendi pähe ühe mõtte ja Saito kaotab kõik nende probleemid ära. Kõige suurem probleem on muidugi see, et väidetavalt on kellelegi idee pähe panemine sedasi, et ta seda enda ideeks peaks parasjagu võimatu ülesanne. Ja vot nüüd edasi läheb keeruliseks.Nolan on kõvasti vaeva näinud ja paraja mindfuckfilmiga maha saanud. Teooriast ma saan aru, jääd magama, näed und ja kui päris elus kukkuma hakkad, ärkad üles. Kui hakkad unes und nägema, siis toob kukkumine ehk "kick" sind eelmisele tasemele tagasi. Aga kuskil kolmanda ja neljanda unenäo taseme juures läks mul järje pidamine ikka täiega sassi, üleeelmisel tasemel saadud vigastusse, mis eelmisel tasemel sugugi tunda ei andnud, surres sa leidsid end lost in time and space. Hiiglasliku koguse lõhkeaine plahvatus, mis su loogiliselt võttes tükkideks rebis, äratas sind eelmisele tasemele. Bussiga kukerpalli tegemine ja sillalt kukkumine mitte ei äratanud unelejaid vaid põhjustas järgmisel tasemel kaaluta oleku. Riddle me this, riddle me that. No ja kuigi Gordon-Levitti toimetamist oli üksjagu põnev ja lahe jälgida, siis a) bussi vette kukkumine oleks ju igaljuhul kaaluta oleku lõpetama pidanud ja b) nuuskpiiritus.
Ning erinevalt näiteks Primerist on Inception ka selgelt liiga pikk selleks, et segaseks jäänud asjade läbi hammustamiseks teda uuesti vaatama asuda. Eriti veel, kui arvesse võtta, et päris palju visuaalseid tipphetki olid varasemast tuttavad. Tänavale materialiseerunud rong - Back to the future. Kogu lumemaailm - James Bond. Trikk peeglitega - kodus järgi proovitud. Samas kiita tuleb oinasarveks keeratud maailma stseeni eest ja absoluutselt võimast ja filmi eksistentsi minu jaoks õigustanud kaklus-stseeni hotelli koridori seintel ja laes.Nii et läks täpselt nagu Shutter Islandiga. Enamik kiidavad ja mina kehitan õlgu. Ei liha ega kala. Madinafilmina parasjagu tüütu. Mindfuckfilmina selgelt liiga pikk ja tegelikult poole peale pidama jäänud. Igast pöördeid ja käänakuid oleks võinud oluliselt rohkem olla, kasvõi selline twist, et Leonardo on kogu filmi kodus tugitoolis, lapsed mängivad jalge ees ja kogu tegevus on Saito poolt kavandatud unenägu.

10 juuli 2011

Kõigi maade filmiblogijad, kogunege!

Pikki kuid on ärksamad filmiblogijad mõtisklenud teemal, et kas see aasta kah mõttekaaslastega kokku saadakse? Viisakate inimestena pole küll keegi valjuhäälselt nurisenud, et miks sellist olulist teavet inimeste eest varjatakse, aga selge on see, et isegi filmiblogijate kannatus ei ole lõputu.
Niisiis, ilma pikema sissejuhatuseta, sest miski ei vihasta ju üht õiget filmiblogijat rohkem, kui tarbetu mölin, kui samal ajal on võimalik kellelgi roundhousekickiga nuusuti näoga taasa lüüa, vastus teie meeli piinanud küsimusele on “jah”. Korralduskomitee on teema läbi arutanud ja Pöfböf III saab toimuma augustikuu esimesel nädalavahetusel (numbrimaniakkidele täpsustuseks 5.08 – 7.08).
Täpsemad asjaolud paljastame kohe, kui need paigas on. Ilmsesti lähtume üritusel eelmise aasta formaadist, kus kõige tublimad saavad koos viibida reede õhtust pühapäeva hommikuni, peo suurimaks tõmbenumbriks loomulikult võimalus kaasblogijale öelda, mida sa tema kirjatükkidest õieti arvad, aga kindlasti tulevad ka mingid alternatiivsed tegevused ja kõik see lõbu saab olema taskukohase hinnaga.

04 juuli 2011

Paul (2011)

Simon Pegg ja Nick Frost lähevad tagasi juurte juurde. Sarjast Spaced tuttav algaja koomiksikunstnik, kes on vahepeal nime muutnud, võtab sõbra, kellest on vahepeal algaja koomiksikirjanik saanud, kaasa ja mehed siirduvad kahekesi Ameerikat vallutama (loe: lendavate taldrikutega seotud kõrbelapikesi pildistama) ja korjavad tee peal üles Pauli nimelise tulnuka. Stereotüüpiliste inglastena ei tee nad Pauli päritolust erilist numbrit ja nõustuvad väikese rohelise mehikese pärast väikese haagi sisse tegema. Haakides seeläbi endale sappa mingi kolmetähelise lühendi taha peituva agentuuri, usuhullu pereisa ja mõned kohaliku fauna esindajad.Komöödiat teha ei ole kerge. No et võtad ette ja hakkadki komöödiat tegema. Kogemata küll, teed omaarust draamat või märulit, aga lõpptulemus on see, et vaataja naerab tilga püksi. Kui on selline vaataja, kelle arust küündimatu dialoog ja puine näitlejatöö on naljakas. Nii et tandem Pegg/Frost on minu meelest juba praeguseks Surnud Papagoi nimelise huumoriauhinna kuhjaga välja teeninud. Meestel on küll üksinda nokitsedes mõningaid mitte väga hiilgavaid saavutusi ette näidata, aga kui mingi projekti juures on mõlemad tegutsevad olnud, siis on tulemus naljakas.Ning naljakas on ka Paul. Mitte just pööraselt, aga täiesti piisavalt. Eriti toredad olid need väikesed suskamised. Spielbergi E.T. nali, Star Treki eepiline kaklusstseen ja Sigourney Weaver. Kes muu saakski olla klassikaliste ulmefilmide suunas tehtava kummarduse suurima badassi rollis. Kõigile filmifriikidele ideaalne mälutreeninguks, iga stseen mille päritolu nimetada oskad, toob sisse kolm tugrikut. Eriti tubli mängija lõppskoor kisub ilmselt kolmekohaliseks.Kahju on ainult sellest, et duo Ameerikasse minemist veidi liiga tõsiselt võttis. Greg Mottola Edgar Wrighti ja Seth Rogen Martin Freemani asemel on selge tagasiminek. Need vahetused on filmile lombi taga küll suuremad vaatajanumbrid toonud, aga just tänu kohati läbikumavale ameerikamaa huumorikoolile Hot Fuzzi ja Shaun of the Dead klassi Paul ei tõuse.

three tits. that's awesome!

01 juuli 2011

Alice tembutab jälle / Alice in Wonderland (2010)

Ning veel üks film, mis trükisõna visualiseerida üritab. Turundati seda kui vana loo hoopis uue nurga alt näitamist. Jäneseurgu kukub noore tüdruku asemel noor naine. Fenomenaalne. Tabusid murdev lähenemine. Teate mis oleks absoluutselt šokeeriv lähenemine olnud? Kui Tim Burtoni filmis poleks mänginud Johnny Depp ja Helena Bonham Carter. See oleks alles publiku segadusse ajanud. Sest kuigi täpselt sellist lugu Lewis Carroll kunagi kirja pannud tõesti ei ole, siis tänu tuttavatele tegelastele ei olnud kordagi hopsassaa-mis-elegantne-süžeepööre tunnet.Hüsteeriline Märtsijänes jooksis pintsakuhõlmade lehvides ringi, Hull Kübarategija õigustas oma nime sada kümme protsenti, Irvik Kassi naeratus oli nii lai, et suunurgad ei mahtunud kuidagi kaadrisse ära, vaid veidi ekstsentriline Ärtuemand hoidis end pea-maha-tal mantra kordamise osas tagasi. Lihtsalt sihitult ringikondamise asemel pidi Alice seekord Valge Kuninganna eest käed mustaks tegema ja Jabberwockyl pea maha võtma. Valge Kuninganna oli aga iseenesest filmi kõige lahedam karakter üldse. Ühelt poolt kõige vägevam jõud mängulaual, teisalt aga nii ilmsüütu olemisega, et igasugune mõte vägivallast temaga sugugi kokku ei läinud. Lisaks veel silmale päris kena kaeda.Silmailu pakuti õnneks rohkemgi. Sellist lopsakate värvidega kaetud. Kohe algusest lõpuni. Ühele fantaasiafilmile täpselt passivas vormis. Pastelsed toonid jäägu indiedraamadesse, lasteraamatu adaptsioon peabki ereda päikesevalguse käes kenitleva paabulinnuna särama.
Nii et mõtisklus teemal, kui uues kuues ja kas üldse meile Alice lugu räägitakse on täiesti akadeemiline. Lugu on korralik, kulgeb punktist jäneseurg punktini lossitorn kordagi takerdumata ja näeb seejuures kena välja. Mis ühest filmist veel tahta.

... ja kui sa nüüd kohe magama ei jää, tuleb Irvik Kass ja hammustab su pooleks.
Nii, konnad. Keda ma teist suudlema pean, et ta Johnny Deppiks muunduks?