TRON(1982)

Ei, Maali, võid täitsa julgelt kõvemini pigistada. Jah, ma tean, et ta näeb välja selline õrnake ja libe välja, aga ikkagi. Näed, Roosi üldse ei karda, pitsitab teist nagu vana mees. Ah Roosi on vana lüpsja või? No aga ikkagi, Pöial ühele poole, Nimeta Mats teisele, Nimetissõrm ja Pikk Peeter nuppude peale. Saad hakkama küll. Oi Aita, kuhu sina nüüd pugenud oled. Mis sa seal laua all ennast peidad? Haigeks kardad jääda? No aga paneme siis akna kinni, tõmbab tõesti natuke. Hoopis Tšernobõli viirust kardad?
Minu ettekujutust mööda just sellist probleemidega pidid koolitajad tegelema Vaata Maailma projekti käigus. Aga nagu kombeks on, siis ei ole ka see idee mitte õhust võetud. Ameeriklased on sarnase projektiga juba ammu maha saanud. Ja tähelepanelik lugeja on ilmselt juba ära arvanud, et selleks projektiks oligi Tron.Film, mis pidi tavakodanikule arvutiajastu koidikul selgeks tegema, et kuigi see värk on hirmus keeruline, siis kontrollpult on ikkagi kindlalt Sinu kätes ja need pisikesed mehikesed, kes iga arvuti sees elavad on seal kinni ja peavad Sinu käske täitma. Ja palun lõpetage see neomachinebrakerite rühmade moodustamine.
Kõik, sellega on filmi point kokku võetud. Milleks on tarvis mingi uusversiooniga välja tulla on minu jaoks müstika. Maali, Roosi ja Aita välja arvata, siis ei tea mina küll rohkem kedagi, kes liiga vähe on igapäevaelus arvutiasjandusega kokku puutub. Krt, mu mitte väga kallis telefon suudab ka asju, millest '82. aastal unistadagi ei osatud. Juba mõte sellest, et käia päevad läbi ringi pisike klotsike taskus, mille sees imepisikesed mehikesed elavad, kes kilomeetrite tagant end teise klotsikese sees elavatele mehikestele reaalajas sõnumeid edastavad, võis inimese närviliselt tõmblema panna. Ilmselt oleks ta arvanud, et need pisikesed töllakad lihtsalt sõidavadki oma pisikeste mootorrataste seljas nende kahe klotsikese vahet ja nähes kedagi telefoniga rääkimas, sundis see tähelepanelikult jalgade ette vaatama, et pisikest sõnumitoojat mitte ära tallata.
Treileri põhjal võib muidugi oletada, et rõhutakse 3D peale, sest kiiresti kiiresti sõitev mootorratas, mis sõites barjääri maha jätab, mille vastu vähem osav mootorrattur põrutada võib on 3D-s oluliselt põnevam, kui sama asi sellel vanal igaval kahemõõtmelisel filmilindil. Ja see, et nad tegelaste kostüümid, rattad ja need lendavad asjad on originaalist lihtsalt maha joonistanud viitab muidugi austusele eelkäija vastu, mitte värskete ideede puudusele.Igatahes, mis mulle vana filmi juures veel meeldis, oli see mõnus kaheksakümnendate hoolimatus. Meie film, teeme mis tahame ja sinul kulla vaataja on õigus vait olla ja edasi vaadata. Tahan lasen arvutil ideaalnaise kokku panna(Weird Sciense), tahan panen pardile ülikonna selga(Howard the Duck), tahan lasen vahukommimehikesel Manhattani laiali peksta(Ghostbusters), tahan võtan inimese koost lahti ja panen arvuti sees kokku tagasi(Tron), sellist tüüpi hoolimatus. Mõni võib seda muidugi naeruväärseks nimetada, aga ma leian, et kui midagi on meelega tehtud, mitte kogemata välja kukkunud, siis on kõik korras. Film, mis püüab ihust ja hingest reaalne ja loogiline olla ja siis millegi jaburaga vahele jääb on naeruväärne. Film, mis lihtsalt ütleb, et nii peabki olema, on lahe.
Tron oli lahe.

ja see on üks igavesti lahe mäng, mida isegi proovida tahaks, turvavõrguga loomulikult.

Räme sahkerdamine / Heavy Traffic(1973)

Ingliskeelse colourful võib eesti keelde tõlkida nii värvirikkaks kui ka värvikaks. Täiesti erinevad tähendused. Samas võib muidugi tekkida küsimus, et mis mõtet on ühe joonisfilmi kohta üldse rõhutada, et küll oli ikka värvirikas. Enamus uuemaid animatsioone sunnib keeleteadlasi pikkadeks öötundideks töölaua taha, et leida nimetusi kaheks-päevaks-aknalauale-ununenud-küpse-virsiku-karva värvitoonidele.
Ses osas jääb Bakshi neile uuematele konkurentidele muidugi alla, aga tema osavus õigeid värve õigel kohal kasutada, eelkõige muidugi samblamättal-loojuva-päikese-kiirtes-punava-jõhvika tooni, lubab mul Heavy Trafficut ikkagi igatepidi colourful'iks nimetada. Ja väga kõrgel tasemel colourful'iks.Noor koomiksikunstnik Michael Corleone* minu mõistes seikleb, oma mõistes elab lihtsalt oma elu, New Yorgis. Püüdes saavutada edu, leida naist ja mitte nende kahe tegevuse käigus elu kaotada. Neist kolmest ülesandest on just see kolmas kõige raskem ja mitte selle pärast, et keegi tema peale eriliselt vimma veaks. Bakshi New Yorgis on lihtsalt äärmiselt kerge võmmide käest peksa saada, panniga pikku pead saada, praeahju topitud saada, katuselt alla lükatud saada... Jõudsin võimaluste loetlemisega umbes filmi kümnenda minutini ja ei nimetanud mitte neid kõiki. Annie Hall ja Seks & Linn on propagandafilmid. Tõelist Suurt Mädand Õuna näete Heavy Trafficus.Ärge aga mitte arvakegi, et Bakshi nägemus mingitki pidi nii masendav on, kui eelneva jutu põhjal arvata võiks. Ropp ja vägivaldne ja ilmselt kaunis kaares hea maitse piirile kusev. Kuna ma selle piiri tõmbamisega ise hätta jään ja kuna see vägivaldne roppus mulle meeldis ja naermagi ajas, siis jäägu see igaühe enda hinnata. Aga kindlasti mitte masendav.Isegi see ainus sümbol, mis mind ennast vaatamise ajal häiris, pinball machine, keerati finaalis põrandale ümber ja löödi klaas jalaga katki. Igaühe enda valik, kas tahab pinballina elada või mitte.

kirsina tordil. ning üks töötlus veel.

*Ristiisa oli küll juba kuulus, aga et nime filmis ei rõhutatud, vist isegi kordagi välja ei öeldud, siis jäägu koduseks ülesandeks välja nuputada, miks Bakshi sellise vimka sisse visanud oli.

Kesta sees peidus / Kôkaku kidôtai (1995)

Kunas täpselt see vestlus aset leidis, aga kunagi kui sõber Mihkli küsimise peale tuli tunnistada, et ei, ma ei ole Ghost in the Shelli näinud, pahvatas ta siira imestusega, et mida ma siis üldse näinud olen. Akira läks õnneks arvesse ja päästis mu täielikust häbist.
Mõelda vaid, kui ma oleks talveperioodil Metsavana meelitustele järgi andnud ja lasknud end Bakale meelitada. Kuidas sa seletad saalitäiele animefännidele, et mis Ghost, see Patrick Swayze film vä?No ei ole seda animesoolikat, olen teist küll tasakesi kasvatada püüdnud, üks anime aastas tempoga, aga ikka on tunne, et valdav osa sellest suurepärasusest, mis nende filmide fänne mõnust oigama paneb, jookseb minust lihtsalt kolinal läbi. Pagan, ma isegi ei tea mis neis filmides peaks mind mõnust oigama panema, mis need nüansid on millele tähelepanu pöörama peab.
Need asjad mis mina tähele panin olid küll vahvad, aga ka vanad ja turvalised. Kõik on võrgus ja võrk on kõik. Androidid seiklevad meie seas ja mõtisklevad vabal ajal oma hinge üle. Mustades ülikondades meeste hiilgav idee on järjekordselt kapitaalselt untsu läinud. Võrgus sündinud infokogum saab ühel hetkel eneseteadlikuks. Blade Runner tuli esimesena pähe. Gibson muidugi ja Stevenson ka.Äkki on mu cyberpunk soolikas ka lihtsalt umbes hetkel. Hiljuti panin ju Accelerando pärast kahe peatüki lugemist plaksuga kinni, lihtsalt nii igav oli. Film oli õnneks vähemalt niipalju tempokas, et igavust ei tekkinud. Paar madinakohta oli päris ilusad keada kah, nii et vaatamisele kulunud aega siin tagasi ei nuta, aga järgmine aasta ilmselt ikkagi Bakale ronima ei hakka.

Navigaator Pirx moment

PöfBöf 2010 reklaamapostitus

Lisainformatsiooni saab siit, siit, siit, siit ja siit.
Täissuuruses.

Mitte nii väga Fantastiline Reinuvader / Fantastic Mr. Fox(2009)

Jätkates kirjanike ja multifilmide teemal. Roald Dahli mingit raamatut ma olen ka inglise keeles lugenud, sattus kunagi lihtsalt kätte (selgus, et nüüdseks on see Tohlamite nime all ka eesti keelsena välja antud) ja näiteks Suur sõbralik hiiglane õnnestus mul kunagi umbes 25 krooni eest Apollost soetada. Ja kuigi ma sihtrühmast ilmselt juba ammu välja olen kasvanud, on need minu arust ühed igavesti toredad raamatud.

Film kahjuks ei olnud. Püüan meeles pidada, et selle kunagi lähitulevikus raamatukogust paberkandjal laenutan, et oskaks öelda, kas oli algmaterjal tõesti niru või peitus põhjus milleski muus.

Kas ei olnud farmerid piisavalt kurjad või rebaseperekond piisavalt sümpaatne, igatahes mul oli suhteliselt ükskõik, kumb pool lõpuks peale jääb. Pigem vist olekski tore olnud, kui terve filmi jooksul ise pahandusi otsinud rebased karistuseks kogukonnast välja oleks heidetud ja relvarahu saavutamiseks farmeritele välja antud. Aga no kui ikka Clooney ise isarebasena häält teeb, siis sellist lahendust muidugi oodata ei ole.

Võin ju teha sellise julge oletuse, et ehk oligi filmi suurim viga selles, et kuiva inglise huumorit pandi esitama ameerika näitlejad ameerika lavastaja käe all, kes pealegi ka stsenaariumi kirjutanud oli. Parem ikka kui lihtsalt öelda, et igav oli. Ameerika on niikuinii kõigis maailma hädades süüdi, mis neil sellest, kui ma selle filmi nende kraesse lükkan.

Igatahes, järgmine kord kui keegi kiidab taevani filmi mille lavastajaks on Wes Anderson, kavatsen ma sellesse vägagi tõsiste reservatsioonidega suhtuda. Isegi kui stsenaariumi on kirjutanud Neil Gaiman.

Coraline (2009)

Neil Gaiman on üks väheseid kirjanike, kelles osas ma olen erandi teinud ja tema jutte inglise keeles lugenud.* Lihtsalt eesti keelde tõlgitud materjali on nii lootusetult vähe ja need raamatud on kõik nii head, et midagi muud ei jäänud lihtsalt üle.
Coraline õnnestus mul hankida mingilt väljamüügilt ja kuigi raamat on suunatud ilmselt veidi nooremale lugejale, meeldis mulle see potentsiaal, mis temas peidus oli. The Others tüüpi ebamugavustunne, mida filmiversioonis eriliselt rõhutada annaks. Hiigelsuur kägisevate treppidega vana maja ja Nicole Kidman, kellel silmade asemel mustad nööbid.Nii et kui esimest korda imbus välja uudis, et Coraline vändatakse küll filmiks, aga näitlejad piirduvad tegelastele vaid hääle andmisega olid kergelt pettunud. Aga lootsin samas, et kui lavastajaks on Nightmare Before Christmas teinud Henry Selick, siis tuleb sellest ikka selline tore tumedates toonides nukufilm. Midagi selle video laadis ehk.

No kõik teie, kes te olete Coraline näinud, teate juba, et mu lootustel ei olnud määratud täituda ja pakuti sellist parasjagu kena ja kohati äärmiselt lahedat, aga üldises plaanis liiga magusat kogupereampsu. Sellist filmi, mis täiskasvanud vaatajat niipalju ärkvel hoiab, et tema ootamatu norskama hakkamine mudilasi ei ehmataks, lastele aga sellist erksavärvilist vaatemängu, mis mõnel üksikul hetkel natuke kole oli. Samas ma arvan, et ilma meigita Teri Hatcher oleks olnud hirmuäratavam vaatepilt, kui klassikaline nõiakuju ja pealegi olen ma veendunud, et üks keskmine laps on päevauudistes näinud kordades koledamaid asju, kui Selick neile näidata julges.
Ja ei, ma ei ole mingi sadist, kelle arust oleks hiiglama vahva, kui saalitäis lapsi hirmust kaamena hüsteeriliselt karjudes poole seanssi pealt kinost välja jookseks. Minu arust oleks lihtsalt hea, kui laps enne mõtleks, kui mingist suvalisest urust sisse pugema hakkab. Ma ise näiteks arvan siiamaani, et vanaema juures kaevus elab kuri näkk, kes sööb väikesi lapsi.*puhtalt laiskuse pärast. ma sugugi ei viitsi raamatut niimoodi lugeda, et iga tundmatu sõna või väljendi sõnaraamatust järgi vaatan. tihtilugu on nende tähendus küll võimalik konteksti järgi ära arvata, aga samas ei saa kuidagi kindel olla, et ma selle arvamisega ka täppi panin.

9 (2009)

Aga aitab nüüd sõjafilmidest küll, räägime edasi hoopis multikatest.
9 on multikas, mis räägib maailmast pärast sõda inimeste ja masinate vahel. Ja ühtlasi on 9 ka peategelase nimi ja järjekorranumber. Sellise klassikalise ignorandist aktivistist peategelase, kes millestki midagi ei jaga, aga joonelt tegutsema tormab. Mistõttu ka eelnevad kaheksa peavad tegutsema hakkama, sest muidu läheb kõik veelgi rohkem metsa, kui seni läinud on. Mis oleks vägagi märkimisväärne saavutus, sest tegevuspaigaks olev linn on isegi rusudes ning seda asustavad üks masin ja üheksa kaltsunukku.
Mitte just eriti originaalne filmiidee ja isegi selle idee stsenaariumiks kirjutamisega on hätta jäädud. Tegelased on stereotüüpsed: juba mainitud peategelane; juht, kes ei taha muutusi; jõujuurikas, kes on loll nagu kaltsunukk. Tegevustik, mis on korduvalt nähtud: aktiivsuspuhangus ajab peategelane asjad eriti hulluks, konservatiivne juht laseb end lõpuks siiski tegutsema meelitada, lõpulahing peamasinaga, mis tegelikult ei olegi lõpulahing.
Aga ärge laske end sellest segada. Vähemalt mina küll ei lasknud, praktiliselt kuni lõpuni välja. Lõkke ümber toimunud hingede ühinemise ajaks oli adrenaliin lahtunud ja ja lubasin sellel sümbolite mängul endast rahulikult mööda joosta.Sinnani oli aga kogu tegevus nii hea tempoga kapanud, et ei olnudki aega sisu vähesuse üle mõtisklema hakata. Püüdsin vaid silmi nii punni ajada, kui vähegi suutsin, et visuaalne kaunidus täies mahus võrkkestale projitseeritud saaks. Pixari animatsioonimeistrid võivad küll uskumatult elutruid inimesi ekraanile tegutsema manada, aga postapokalüptiline kaltsunukkude ja kurjade masinate maailm lööb neid iga kell (no ja muidugi löövad neid kõiki iga kell Belleville kolmikute maailm). Nii et nõjatuge tagasi, laenake Argentolt või Kubricult seadeldis silmade pilgutamise vältimiseks ja laske hammasratastel veereda. Neil ratastel, mis ekraanil masinaid käimas hoiavad on, mitte neil, mis halle ajurakke ringi ajavad.

Klaverihäälestaja tagasitulek

Maailm on suurepäraseid filmiideid täis, ei peagi ainult koomikseid ja arvutimänge suurele ekraanile ümber vorpima. Üks korralik muusikaline märul ootab juba ammu tegemist. Kiirustage, seltsimehed produtsendid, kiirustage!


Muideks, kõik teie kes te mingil põhjusel Metsavana blogisse sattunud ei ole. Minge käige kohe ära! Kui aga sugugi ei viitsi, siis lühidalt on lugu järgmine: 69 krooni eest saab lunastada pileti 3. - 5. septembrini Neemel peetavale PöfBöfile. Plakat valmimisel, detailid Metsavana blogis.

Capitaine Conan (1996)

Esimene Maailmasõda oli selgelt liiga väheatraktiivne. Mehed istusid lihtsalt keset muda ja pori kaevikutes. Korraliku eepilist lahingut ja kangelaslike eneseohverdusi otsi tikutulega taga. Teine osa oli ikka palju võimsam. Sellisel arvamusel paistab vähemalt filmitööstus olevat. Tegelikult vist on põhjus selles, et Suures Sõjas puudus Hitleri masti vaenlane ja natsimunder on überseksikas aga see selleks.

Prantslaste oma Conan pole küll väljanägemisel sama imposantne, kui ameerika nimekaim, kuid sellest ei maksaks järeldada, et kolonel mingitki pidi kehvem mees oleks, kui isehakanud kuningas. Conan on sellist sorti sõjaväelane, kes oma meeste heaolu nimel on valmis nii mõnegi asja suhtes silma kinni pigistama, ülemustele südamerahuga hambasse puhuma ja erinevaid määrustike peab ta üleüldse tarvilikuks vaid kaheks asjaks, plotski keeramiseks ja tagumiku pühkimiseks.Igatahes pärast kõige masendavamat võiduteate ettelugemist, hakatakse armeed kojusaatmise asemel mööda Euroopat ringi solgutama. Alavarustatud ja igavlevad mehed teevad edasi seda, mida nad mitme aasta jooksul varemgi teinud on, röövivad, tapavad ja varastavad, kuid karistusmäärustikus näpuga järge ajavad kindralid hakkavad selle peale mehi kambakesi sõjatribunali alla saatma. Muuhulgas ka teki varguse ja äraeksimise eest. Ning ainus karistusviis mida tribunal tunnistab on surmanuhtlus. Ehk siis umbes sama teema, millega tegeles Kubricku Paths of Glory. Ainult et veel veidi absurdsema nurga alt.Maailm on mölakaid täis. Mingil hulgal neist on läinud õnneks ja nad on saanud oma mölaklikust sõjas välja elada (eriti õnnelikud on ohvitseripagunid õlale saanud). Nende mölakate kõrval on erinevais konfliktides sõdinud aga ka sellised inimesed, kes ei ole pärast sõja lõppu kõva häälega kuulutanud, et muudmoodi ma enam ei oska, kassapidaja pead püssikabaga sisse peksnud ning röövitud raha litside ja alkoholi peale kulutanud. Sõjas anti mölakale lihtsalt relv kätte ja õpetati ta seda kasutama. Ja kuigi ma leian, et surmanuhtlus on täiesti pädev karistusviis, ei saa minna nii lihtsa vastupanu teed, isegi sõjaolukorras mitte, et iga süüalune mölakaks kuulutada. Öelda, et tekivarguse juurest on vaid üks samm kabaga pea sisse löömiseni ja vang tulistamiskomando ette saata.

Pasqualino Settebellezze(1975)

Punkt üks. Isegi mina, kes ma lolli järjekindlusega originaalpealkirju maakeelde väänata üritan, hoolimata sellest, kas tulemus mingitki pidi suupärane või naljakas on, ei tõlgi nimesid (kui just kellegi nimi ei juhtu olema Moon Bloodgood). Igatahes, Pasqualino Settebellezze on mehe nimi ja ükskõik kui ebasuupärane see ka ei ole, ei kõlba seda Seven Beauties'iks tõlkida.
Punkt kaks. Debatt teemal, kas Kathryn Bigelow sai esimese naisena parima lavastaja kuldmehikese teenitult või aitas ex-proua James Cameroniks olemine sellele kuidagi kaasa oleks olemata (vastava loenguga esineb Böfböfil Xipe), kui 77. aastal Lina Wertmüllerile õiglaselt välja teenitud auhind oleks üle antud.
Punkt kolm. Suurepärane lavastamisoskus ei tähenda suurepärast stsenaariumi kirjutamis oskust. Ma olin diivanilt püstitõusmispingutuse kaugusel filmi pooleli jätmisest. Õnneks ei olnud mul pulti, millel stop nuppu vajutada, sest keskpaigast lõpuni oli film täpselt niisama hiilgav, kui algusest keskpaigani igav. Kenasti lavastatud, aga kuna ükski tegelane, Pasqualinoga eesotsas, kübetki huvitav ei tundunud, ei pakkunud mingit huvi ka nende toimetuste jälgimine. Kuni selle hetkeni, kui vangi langenud mees maksku mis maksab ellu jääda otsustas. Hitlerjunge Salomoni kannatused olid selle kõrval lapsemäng. Sellist dilemmat, mille ees Settebellezze seisis ei soovi vaenlasele ka mitte.Lausega kokku võttes oli film kui kurja vanglaülemat kehastanud näitlejanna, kes pikalt pikalt õhku kopsu tõmbab ja selle sealt siis oma tohutus kehas vabisedes, julma naeratusega huulil, karjena välja laseb.
Pannes mu nii väga raskesse olukorda. Kuidas sellist teost hinnata. Panen kaks hinnet? Soovitan inimestel kohe põneva osani kerida? Giannini kehastatud kangelane jääks siis aga ju ilma taustata, mis ei oleks mitte hea. Ehk siis, tegemist on uskumatult pikaks venitatud sissejuhatusega julgelt soovitatava vaatamismaterjaliga.

Have a look at yourself, my son. You're beautiful.

Suur Põgenemine / Great Escape(1963)

Aga tagasi filmi, täpsemalt sõjafilmi teemadele. Juttu tuleb ühest kuulsaimast põgenemisfilmist, kuid nagu tihti juhtub, nii ka seekord ei tähenda kuulsaim parimat*. Ta ei ole isegi mitte nii suurepärane, kui erinevad kinonohikute leheküljed ja Steve McQueeni Sõprade Seltsi liikmed** väidavad ta olevat.
Esimese asjana tuleb tegijaid siiski kiita, film ei võtnud vaatamise ajal kannatamatusest nihelema, mis tema pikkuse juures on igatepidi tubli saavutus. Mõni oluliselt lühemgi teos paneb vaataja kannatamatult kella piiluma. Klaasikillumäng tundus kestvat aastaid. Great Escape ei tekitanud aga kordagi tahtmist õue tunnelit kaevama pageda.
Teisalt, ega ei inspireerinud kah. Ma olen küll korduvalt mõelnud, et peaks labida kätte võtma ja aeda ühe vahva tunneli kaevama, aga ei tulnud kuskilt seda impulssi.Vaadates seda laagri eluolu, siis tundus isegi veider, et vangidel selline hirmus tahtmine putku pista oli. Nii sõbralike ja viisakaid natse ei näe mitte iga päev. Tung põgenemiseks tundus olevat lihtsalt vana harjumuse jõud, kui soov koletislike vangivalvurite ja ebainimlike tingimuste eest pageda. Ehk siis kogu intriig suri selsamal hetkel, kui sai selgeks, et laagri ülemjuhataja on tõeline džentelmen, kes eeldas sedasama ka inglastest, aga need tõpranahad ei kavatsenudki ausat mängu mängida ja tõid seeläbi kõigile asjaosalistele häda kaela. Pingelise draama asemel pidin rahulduma kohati koomilise ajaviitefilmiga.Nii vana ja kuulsa filmi sisu ei hakka siin küll ümber jutustama, aga kiita tuleb stsenaristide suhteliselt tublit originaalitruudust, ühe filmi kohta tublit. Originaalne põgenemine leidis aset märtsikuus ja selle oleks napilt rikkunud liiga lühikese tunneli ja maas oleva lume kombinatsioon. Filmis loobuti lumest. Ning 50 tabatud põgeniku hukati ühe-, kahekaupa, mitte kõik koos. Aga muus osas nibin nabin tõetruu.


*See au kuulub loomulikult Victoryle. Kasvõi ainult selle stseeni pärast, kus mehe käeluu kirsasaapaga pooleks lüüakse. Mina arvan, et kui Chuck Norris magama läheb, siis vaatab ta, et ega Michael Caine voodi alla pugenud pole.

**Pea kolmetunnise monstrumi kohta ainult ühe hirmkuulsa kaadri põhjal otsustada on pea sama pealiskaudne, kui Victory selle pärast parimaks põgenemisfilmiks kuulutada, et seal mehel käsi pooleks murtakse.

Me teeme seda jälle

Kuidas ma ka ei proovinud, milliste vabanduste taha ma ka ei püüdnud pugeda, kolme pühamehe Xipe, Metsavana ja Mannu järjest kõvema häälega esitatud nõudmiste eest mul lõplikult oma kõrvu sulgeda ei õnnestunud.
Värisege ristirahvas ja pange oma tütred tuppa kinni. Filmiblogijad tulevad jälle kokku.
Kuhu täpsemalt, ei oska veel öelda, aga aja raiume siin nüüd küll kivisse, et ei saaks keegi nuriseda, et tema midagi ei teadnud, millestki kuulnud ei ole ja kuigi tahaks hirmsasti Eesti blogimaastiku kõige ilusamate ja targemate meeste seltskonnas toredasti aega viita, siis nagu kiuste on septembri esimene nädalavahetus tarvis vanaema juures mulla seest mugulaid otsida.
Nii et tõmmake juba varakult kalendrisse kuupäevadele 3-5 september punane ring ümber. Eelmise aasta kogemuse põhjal sobib meie üritusele küll kenasti formaat päeval saabumine, hiliste öötundideni kestvad vestlusringid, järgmisel päeval tagasi kodu poole asutamine, aga parem ikka kui on väike varu igaks juhuks olemas.
Alternatiivsete tegevustena on olnud jutuks kehakultuuri valdkonda kanduvad harjutused hantlite (idee autor Xipe) ja sõbralik jooksumäng palliga (algatus Mannult). Sõltuvalt asukohast tuleb kõne alla ka mõningate audio-visuaalsete taieste edastamine (powered by Metsavana) ja kohe kohe on algamas läbirääkimised filmiblogijate seltskonna suhtes sõbralikult meelestatud Eesti mängublogide esisepp Ovega, kes ehk kuskile nurka lauamängu workshopi üles seab. Aga no põhiline rõhuasetus on ilmselt ikkagi ettekannetel (täpsem kava valmimisel, kuid kindlasti on avatud ka vaba lava).
Nimelisi kutseid korralduskomitee välja saatma ei hakka, kui sa oled kunagi filmiblogi pidanud, pead praegu, kavatsed tulevikus pidama hakata või tunned kedagi, kes neile eelpool mainitud tingimustele vastab, siis oled ka Sina kutsutud. Eesrindliku organisatsioonina on meil loomulikult olemas nii Orkuti kommuun, kui ka FaceBooki konto; kõik soovid, ettepanekud, jaburad ideed võib üles tähendada siia samma kommentaariumisse või ühte neist kahest toredast keskkonnast. Esimene kõige pakilisem küsimus on muidugi koha valik, kui tahad sel teemal kaasa rääkida, siis praegu on see võimalus, loodetavasti saame nädala lõpuks selle teema lukku lüüa ja hilisemaid pretensioone ei arvestata. Panen jõudumööda võimalike asukohtade nimekirja üles, mille sobivuse või mittesobimise üle maksab samuti häält teha. Hetkel vist kõik.

Eesti Filmiblogijate II ülevabariigilise kokkusaamise korralduskomitee liikmena Onu Kalver.