Üksi pimedal võitlustandril

Milles täpselt seisneb filmiblogija ja filmikriitiku vahe ma hetkel siin formuleerida ei oska, loomulikult peale selle, et mina oma käkerduste eest kuskilt raha ei saa, aga ma siiski tahaks tõmmata ühe sirge joone, millest ühel pool olen mina ja teisel pool kriitikud.
Viimase impulsi selle kriipsu vedamiseks andsid filmid Alone in the Dark(2005) ja Battlefield Earth(2000), mis väidetavalt peaks olema ühed suurimad käkerdised filmikunsti ajaloos. Ei, loomulikult ei kavatse neid siin ülistama hakata aga need kaks filmi said hangitud puhtalt selle pärast, et vaadata midagi tõeliselt halba, nii halba, et see heaks muutuks. Ei midagi sellist, lihtsalt kehvakesed olid. Seesama hiljuti vaadatud Kollegiet ja Legally Blond 2 ja Seks ja Linn ja Epic Movie, vot need olid halvad filmid, sellised mis ähvardasid ajuverejooksuga ja kutsusid kontrollimatuid tõmblusi esile.
Mõlema kohta väike säästuarvustus ikka ka. Esiteks Alone in the Dark. Ju oma osa ka selles, et mängu mänginud ei ole, aga oli lausa hetki, kui tabasin end huviga ekraanile piilumas, et näha mis edasi saab. Ei saanud küll midagi head aga midagi silmipimestavalt halba ka mitte. Ma kahtlustan küll, et suure osa hinnangust filmile moodustab hinnang Uwe eelmistele ja järgmistele teostele.
Ja teiseks Battlefield Earth. Olen seda raamatut paar korda käes hoidnud, aga kaanepilt on selline, et ei ole lahti hakanud võtma. Sama ebaloogiline ja patriotismist nõretav nagu Independence Day(1996), lihtsalt efektid olid BE kehvemad. Ja heita filmile ette seda, et John Travolta nägi oma tulnukakostüümis naljakas välja? Mäletab ehk keegi veel seda käkki, kus Andy Serkis veel naeruväärsemas kostüümis neljakäpakil ringi lasi.
Ehk siis kokkuvõtteks, kui süüdistada neid filme sära puudumises, siis sellega ma olen nõus. Samas enamik Hollywoodi toodangust läheb sama kategooria alla. Aga maailma halvim film peab ka säravalt halb olema, selline mis sunnib sind öösel hirmuhigiga kaetult üles ärkama ja teki alt välja pugema ja minema kontrollima, kas puu mis sai istutatud selle koha peale, kuhu sai maetud kast mille sisse sai pandud see, mis sellest õudusest järgi jäi, ikka oma koha peal seisab, mitte selline mille sa kohe pärast vaatamist unustad.

Ei ole midagi öelda, julge naine Tara Reid, mina ei julgeks säherdust riistapuud puutuda ka mitte

-Siuke sutsakas oligi vä? - Tri küll, ma ütlesin et puhastame ühe toosi tikke veel!

Selle koha peal meenus kohe selline klassikaline käkk nagu Judge Dredd ja tema aktiivsoomusest kubemekaitse

Vahetan selle paugukepi kolme klaashelme ja kahe roti vastu

Reedeõhtune neiu

Taaskord on põhjust juttu teha ühest vanast mustvalgest komöödiast. Vaadatud sai nimelt His Girl Friday(1940). Lavastajaks Howard Hawks ja peaosatäitjana säras Cary Grant, selles mõttes suht kindla peale minek produtsent Hawksi poolt, enne jäätub põrgu ära, kui selline tandem inimesi kinno ei meelita. Eriti veel kui paar aastat varem on maha saadud sellise klassikuga nagu Bringing Up Baby(1938).

Sisust ehk niipalju, et ajakirjanikust naine läks ajakirjanikust mehe juurest ära, leidis kindlustusagendist asendusmehe ning ajakirjanikust mees üritab teda veenda enda juurde tagasi tulema. Raamistikuks on sellele jandile aga ootamatult tõsine teema valitud, surmamõistetu viimane päev enne ülespoomist.

Eriti ootamatu seetõttu, et algab see päev Walteri ja Hildy vahelise verbaalse jõuprooviga, kus Walter küll järjekindlalt ja sõnaohtralt ründab, kuid Hildy elegantselt neid rünnakuid tõrjub. Ei aima midagi paha veel ka siis, kui Hildy lubab veel viimast korda minna ja süüdimõistetuga väikse intervjuu teha. Sealt keerab aga teema silmnähtavalt tõsiseks ära, kriminaalse geeniuse asemel on lihtsameelne mehike, siis tuuakse mängu Molly, kes kaarte taguvatel ajakirjanikel näo täis sõimab ja kui mõni aeg hiljem need talle raisakullidena peale lendavad väga drastilised vastumeetmed tarvitusele võtab. Siis tehakse aga uus kannapööre ja edasi jooksevad erinevad tegelased tuppa sisse ja välja ja Walter tulistab teksti kui kuulipildujast. Ajakirjanduseetika (kui selline asi üldse olemas on) sünnini jäi veel oi kui palju aega.

Vaatamiselamuse rikkus see vahepealne padutraagika aga vähekese ära, ma ei ole põhimõtteliselt sellise tumedama teema naljafilmi sisse toomise vastu, aga häiris see kuidas vaatajal natist kinni võeti ja ta teemasse ninapidi sisse suruti, seejärel lasti aga koomuskiga edasi nagu midagi ei olekski juhtunud.

here comes Molly

tavapäraselt juhm seadusesilm

Tuba 205

Hea horrori otsinguil sain hiljuti sabast kinni taanlaste Kollegietil(2007). Aga see kuradi töllakas keeras otsa ringi, näris käed otsast ja kratsis silmad peast. Oli kohe eriti kole õudne vaatamiselamus.

Pikk ja lohisev ja täiesti ebaoriginaalne ja idiootselt ebaloogiline. Mõned üksikud ehmatuskohad, mis seisnesid selles, et katkise näoga neiu hüppas suvalistest kohtadest välja ja tegi böö.

Loodetud põhjamaise karge õuduse asemel pakuti tavalist plaksumaisi lõhnalist käkki, ainult näitlejad rääkisid võõras keeles.

Üks positiivne seik jäi meelde. Esimese hooga jäi mulje mõttetust ja etteaimatavast lõputüngast, aga kui natuke järele mõelda, siis ei olnudki see päris õige tüng, vaid hoopis asjade loogiline käik. Neiu sai peegli ees killu silma, peegel löödi hiljem katki ja ring hakkas otsast peale.

Tavaline ameeriklane

American Splendor(2003) on silmaringi avardamiseks täitsa hea vaatamine. Jällegi oli tegemist filmiga, mis oma vaatamiskorda päris pikalt ootama pidi, aga nüüd on siis lõpuks põhjust postituse tegemiseks. Tegemist siis koomiksikirjaniku Harvey Pekari elul põhineva teosega, kus vanamees ise jutustaja rollis esines ja Paul Giamatti noort Harveyt kehastas.

Täiesti subjektiivsetel põhjustel ei saa öelda, et tegemist on väga hea filmiga, ei ole ma eriline jazz muusika austaja ja ei meeldi mulle sellised pidevas masendusseisundis olevad inimesed. Päris otsatu hädaorg see elu ikka ei ole. Nagu abikaasa Joyce ka välja tõi, siis teda kujutatakse koomiksis ainult tusase ja tõredana, sest nagu Harvey öelda armastab "Misery loves company."

Mis loob kohe seose Howard Sterni eluloo ainetel vändatud Private Parts(1997) nimelise filmiga. Ei mäleta küll, kas film tervikuna oli parem või halvem, aga Howard oli seal oluliselt sümpaatsem tegelaskuju kui nüüd Harvey. Oluline on siin muidugi ka see, et sai neid mõlemaid filme puhta lehena vaadatud, see ameerika kultuuriruumi koomiksilembus on minu jaoks täiesti tume maa (seda enam siis Dj Stern), ainus graphic novel mida mina lugenud olen on Sandman. Ehk siis juba see, et Robert Crumbi nimi tuttav kõlas on hea saavutus, aga näiteks see, et talle endale Fritzi filmid ei meeldinud ja ta kassi järgede vältimiseks maha lasi tappa tuli juba uudisena (seda siis pärast filmi netis ringi tuhnides).

Puhta loogika põhjal, siis päris tundmatust mehest ilmselt filmi ei vändata, aga nagu Harvey isegi vihjas, siis mulle jäi praegu küll mulje, et need kes ise ennast harveydest paremaks peavad pugistavad mõnuga naeru ja need kes üheksast viieni samamoodi pabereid ühest virnast teise tõstavad loevad ta koomikseid selleks, et näha et nad ei ole ainukesed kes oma eluga päris rahul ei ole. Mis tõstatab küsimuse, et kas igasugune kuulsus on parem kui kuulsusetus? Teisalt on tegemist ehk omamoodi teraapiaga, Harvey saab ennast koomikseid kirjutades välja elada ja teised seda lugedes. Pealegi ei pidanud ta Lettermaniga magama, et inimesed ta koomikseid ostaksid, oli edasi tema ise.

Huvitav ja hariv vaatamine, aga kuna eeltöö oli mul taas tegemata, siis ootasin rohkem huumorit ja vähem argielu vaevu. Muud American Splendorile ette heita ei oskagi, kui ikka päris Harvey jatsulemb oli siis ei saa ju filmis temast rokimeest teha. Giamattit saab ka järjekordselt kiita.

õlgkübara alt piilub Robert Crumb

-What movie could be worth driving 260 miles round trip for?
-It's a new film called Revenge of the Nerds.

Keri kenasti tagasi

Kiiksud kaunistavad inimest, vähemalt seni kuni Armastuseministeerium leiab, et see konkreetne kiiks kuidagi riikliku julgeoleku pihta käib. Lootuses et minu sümpaatia Jack Blacki (kui näitleja) vastu sellesse kategooriasse ei lange, siis olgu see kiiks siinkohal avalikuks tehtud. Mitte et tema näitlejameisterlikus või ümberkehastumisvõime minus harrast austust esile kutsuks, sest no olgem ausad, enamasti võib tema tegelaskuju kokku võtta sõnadega ropp ja karvane kuid hea südamega. Aga just see südamlikus ja toores energia ja püha lihtsameelsus millega ta filmist filmi "üllatab" on minupoolse sümpaatia allikad. Orange County(2002), School of Rock(2003), Tenacious D in the Pick of Destiny(2006), kui piirduda mõne üksiku näitega, sest laiskus on küll viimane asi milles härra Black süüdistada saab.
Seda enam on mul kahju sellest, et kaks viimast kokkupuudet tema töödega ei ole mitte just kõige paremad olnud. Ei Tropic Thunder(2008) ega nüüd ka Be Kind Rewind(2008) jätnud eriti head muljet. Mis ma Be Kind Rewind'ile kõige rohkem ette heidan on amatöörlikus. Ma ei tea mis asjaoludel, kas oli stsenaarium teadlikult suhteliselt lõtv, et anda meestele ruumi improviseerimiseks või mingil muul põhjusel, aga need sweded filmid nägid välja umbes nagu suvalised koduvideod. Ehk siis miks peaks sellise hiiglasliku koduvideo tegemiseks aega ja raha raiskama ja kes see peaks tahtma selle vaatamise eest raha maksta? Sellest dokfilmist ma saan aru, seda oli tõesti hea vaadata, oli mitmeid leidlike ideid ja seal oldi hingega asja juures.
Võibolla siis et tahetigi selle kontrastiga rabada, et näidata, et koduvideol ja koduvideol saab ka vahe sees olla. Kuigi kui ma pakkuma peaks, siis pigem arvaks, et ega tegijatel neid ideid rohkem ei olnudki, alguses oli nägemus ühest muhedast dokfilmist papist autode ja põriseva ventilaatoriga ja sinna ümber kasvatati veel midagi, et ikka filmi mõõdu täis annaks.
Palju toredaid mõtteid, aga filmina kahjuks ebaõnnestumine. Kodulehekülg on neil vähemalt lahe.

pildil on kaks meest, ausõna! see efekt mulle ka meeldis tuhande näoga mees

Peegli sisse minek

Kuigi ma ei eelda automaatselt, et mingi filmi uusversioon kohe kindlasti kehvem on kui originaal, siis võimaluse korral otsin välja, klopin tolmust puhtaks ja suskan plaadimängijasse (käivitan kõvakettalt ei kõla ju pooltki nii kenasti, nii et andestage mulle see pisike faktiviga) ikkagi algupärandi. Nii et mitte Mirrors(2008), vaid Geoul Sokeuro(2003).

Ja kahetsemiseks pole põhjust. IMDB žanrimääratlusega ma küll päris nõus ei oleks, õudusest karjuma paneva horrori asemel pakuti meeldivat kõhedust tekitavat põnevuslugu, aga ega sellest midagi halba ei sündinud. Ohvriks ja kättemaksjaks loomulikult noor tumedapäine piiga ning piinatud hinge püüab maha rahustada omaenda elugagi suht sassis olev turvamees.

Idee peeglitagusest maailmast ja sinna sisse minemisest (kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt) ei ole ju midagi uut. Meie oma Indrek Harglagi on ju tapjapeeglist kirjutanud. Aga ikkagi mõjub see äärmiselt häirivalt, kui peegelpilt võtab kätte ja hakkab oma elu elama, tehes seda aeglaselt, kaalutletult, rõõmsa naeratuse saatel ja sellise efektiga, et ennem ma lähen võtan punnsuutäie kalamaksaõli, kui peegli ees seitlit sätin.

Mis mulle veel meeldis, oli see rahu millega meeskangelane võttis omaks idee, et lihast ja luust kurikaela asemel on tegemist kättemaksu januneva hingega (kelle on teispoolsusesse aidanud lihast ja luust kurikael). Just see loomulikus, millega võetakse teispoolsuse eksisteerimist, ei ole mingit püksis..tumist ja kileda kisaga naabrite hirmutamist. Kõige lihtsam seletus, ükskõik kui uskumatult see ka ei kõlaks, on kõige parem seletus.

Samas see aasialaste arusaam aust jääb mulle tabamatuks. Edasi elamine nõuab palju rohkem julgust, kui aknast alla hüppamine. Feck see häbi, häbi annab maha pesta ja austus uuest välja teenida. Ei tahaks küll teemast väga kõrvale kalduda, aga kahjuks on see mentaliteet ka meie omas koduvabariigis kanda kinnitanud, keeratakse mingi p.sk kokku, siis laiutatakse käsi ja astutakse tagasi. Tera tera haaval kannate selle vilja sinna salve tagasi! Raisk!

Sellised mõtted siis Geoul Sokeuro seoses. Arvestades et tegu oli lavastajadebüüdiga, siis tuleb see nimi endale kuskile üles kirjutada. Näiteks siia. Sung-ho Kim. Tehtud.
Uusversiooni kohta kirjutab Fletchu siin.

see sümbol on nüüd küll eluks ajaks meeles

Veidi meelelahutust

Et mitte pikalt lugeja aega viita, siis ütlen kohe ära: Casino Royale(2006) oli parem kui Quantum of Solace(2008).
Veidi lohutust oli lihtsalt sirgjoonelisem, Bond tuuseldas ringi ja küttis kõigile kümmnesse. Ei midagi uut ega üllatavat. Kui arvestada, et algas see film sealt kus eelmine pooleli jäi, siis ilmselt algab järgmine selle filmi lõpust. Põhimõtteliselt siis tegemist vaheosaga, kus endiselt verinoorest agendist kasvab (loodetavasti) järgmiseks missiooniks Agent, suure algustähega. Ja ehk siis tulevad vidinad ja Moneypenny ka. Tagaajamised nii maal, õhus, kui vees olid juba olemas ju. Strawberry Fields on ka väärikas lisa nimekirja, kus ees ootamas Honey Ryder, Pussy Galore, Kissy Suzuki jpt.
Iseenesest mulle see uus Bond meeldib, oluliselt rohkem kui eelmine. Brosnan oli lihtsalt igav, lihtsalt kohatäide. Connery oli Connery, Moore tegi huumorit, Dalton oli tõeline inglise härrasmees, rafineeritud on vist see sõna ja Craig paistab, et läheb tagasi algupärandi juurde, karm aga efektiivne. (Lazenby ei olnud ka mu arust sugugi nii halb, aga ühest filmist on vähe, et teda ka Bondiks kutsuda.)
Teemalugu oli halb, algustiitrid olid muidu tasemel, nagu alati, aga laul meile ei meeldinud. Jack White suurimaks saavutuseks jääb endiselt Get Behind Me Satan album.

kurikaelad olid ka Bondile väärilised valitud, selliste peale ei tasugi ühtegi Q vidinat raisata, tükist tinast oli neile küll. Quantumi peapahalane teenib loodetavasti parema lähenemise ära.

hmm, sellist stseeni nagu filmist ei mäleta

Strawberry Fields

Süütukesed

Mulle ikka meeldivad sellised kolefilmid, kus tilkagi verd ei valata, aga vaataja tunneb vastupandamatut tahtmist veel mõnd tuld põlema panna ja et keegi läheks ja kontrolliks kas uks on ikka lukus. Mõnusat kõhedust tekitav, mitte jälkusest nägu krimpsutama panev.

Innocents(1961) on just täpselt selline mõnus, kergelt gootilik mustvalge kõhedusetekitaja. Täielikust kommist olemisest jääb ainult niru lõpp lahutama, ehk siis kõige olulisemaga pandi rappa. Mulle isiklikult oleks kohe palju rohkem meeldinud, kui oleks jäetud alles tõlgendamisvabadus. Selle asemel, et tõmmata loole kott pähe ja umbsõlm peale ja riiulile ära, oleks võinud jättagi vaataja teadmatusse, et kas oli kasvataja hull, kas olid lapsed põrgulised või kas ajada kõik paranormaalsete nähtuste kaela.
Rohkem etteheiteid ei ole. Ses mõttes, et ilus maamõis, naiivitarist guvernant, inglinäoga lapsukesed ja tõeline vanakooli majapidajanna, kes kõike näeb aga ainult mingit mõistujuttu ajab. Eeldused on kohe väga head ja 99% ajast võetakse neist eeldustest viimast, ehk siis aeglaselt tasakesi keeratakse pinget juurde ja ebamugavusttunne muudkui kasvab, kuni pisikese Milesi jõudemonstratsioon rusikaga silmade vahele kütab.

Lugemissoovitus iseendale, H. Jamesi "Kruvi keere" on eesti keeles täitsa olemas. Lootuses, et tõlkega seda ära soperdatud ei ole, siis tasub ilmselt lugemisvaeva.