27 august 2008

Kuum ja niiske kõmin

Läks jälle vussi see kinoskäik. Vähemalt võitleb Ekraan praegu ellujäämise nimel ja on kinopileti hinna alla lasnud.
Aga taaskord selgus, et ootused olid suuremad, kui Tropic Thunder(2008) väärt oli. Rõõm muidugi näha, et on veidi elutervet enesekriitikat Hollywoodi superstaaridele alles jäänud, kuid vaatamata mitmele meeldejäävale huumorikillule oli üldmulje krobeline ja põhjust rõõmust kilkamiseks ei anna.
Esiletõstmist väärivad libatreilerid ja Downey jr. Ben Stillerist paistab aga Leslie Nielsenile vääriline mantlipärija sirguvat ja see ei ole mitte komplimendina mõeldud, pean silmas sellist Dead and Loving It(1995) tasemel klouni.

26 august 2008

Seksist urbaanses keskkonnas

Ikka tahaks endast ju võõrastele head muljet jätta, see et sa kodus alasti ringi paterdad ei tähenda, et sa seda kuskil avalikus kohas teeksid. Blogimaailmas või siis täpsemalt filmiblogimaailmas tähendab see seda, et üks hardcore filmigurmaan veab nina kirtsu kõige peale mis ei ole kas prantuse uue laine esindaja, mongoolia olustikudraama või india põnevuskomöödia (see viimane siis, kui otsitakse kerget meelelahutust).
Olude sunnil satud aga vahel vaatama filme, mida ise otsagagi puutuda ei julgeks, veel vähem blogipostitust teha. Konkreetse filmi puhul on tegemist õrnema sugupoole survega, millele suutsin isegi niipalju vastu panna, et kinno minemast ma pääsesin (erinevalt ühest tuttavast, kelle kohalolek kinosaalis tõstis seal meeste konsentratsiooni 100%), filmi enda vaatamisest siiski mitte, aga vähemalt saan ma nüüd uhkusega öelda, et minu naisele see film ei meeldinud. Imege muna, kõik cosmotüdrukud, on veel terve mõistusega naisi maailmas.
Filmist endast niipalju, et kui tipphetkedeks on püksisittumine ja väikese koerakese poolt padjatrukkimine, siis ma usun, et vennad Lumierid keerlevad praegu hauas nagu vurrkannid. Ja ma püüdsin, ma ausalt püüdsin sellest filmist midagi positiivset leida. Ei halligi, eided on vanad ja kortsus ja peast jumalast soojad. Minu soovitus on, et kui kuulutaks Ameerika enne karantiinitsooniks, kui see nakkus levib.
Kui keegi veel pole välja nuputanud, siis film on Sex and the City(2008).

PS. ma ausalt ei tea kas "urbaanses" on sõna, aga kõlab vähemalt ilusasti.

25 august 2008

Tuulest Viidud

Kuna Gone with the Wind(1939) on esmajoones visuaalne elamus, siis jutt tuleb lühike. Lugu oskas Mitchell paremini rääkida, filmis see lihtsalt kapatakse läbi, suht palju ebaloogilisust jääb sisse. Gable on ikka hull moosinägu, kui mul oleks tütar siis sellise kosilase peale laseks koerad lahti. Ning mida aeg edasi, seda kenamaks Scarlett läks, alguses oli küll naljaks vaadata, kuidas ta noort neitsikest mängis. Kõige naljakam oli aga see, et Tuulest Viidud neegrid on umbes samasugused nagu Birth of a Nation(1915) neegrid, teenisid valget meest tänutundes ja täieliku vabatahtlikuse alusel.
Tükike filmiklassikat, kes soovib see proovib.

frankly, my darling, i don't give a damn

PS. kuna ma ei sanud blogspotiga kokkuleppele, kuidas oleks kõige parem pilte postituse juurde paigutada, ta nimelt leidis et tema teab paremini siis sellega seoses tuli mul alla vanduda ja postitust natuke kohendada

24 august 2008

Rohutirtsu päev

Igaühest võib saada staar. Ja igaühest võib saada järjekordne läbinätsutatud ja väljasülitatud wannabe. Aga kui alternatiiviks on kodukülas elu lõpuni burkside lauale kandmine siis proovida tasub.
Veel enne aga tasuks ära vaadata Day of the Locust(1975). Igasugused illusioonid filmimaailmas igaüht ootavatest pudrumägedest tambitakse maa sisse ja ehitatakse betoonsarkofaag ka ümber. Algab aga kõik nii ilusalt, andekas noormees tuleb suurde linna ja kohtab kena noort neiut, kahjuks osutub noor neiu aga ootamatult vabameelseks, mis puutub voodikunsti abil oma elujärje ja karjääri edendamisse. Ja nii tulebki mängu Homer Simpson.
Donald Sutherland teeb väga lihtsate vahenditega väga hea rolli, äbarik tõsiusklik vanapoiss, kes lootis, et on enda elu armastuse leidnud. Tulemus on aga selline et, teate ju küll seda tunnet, kus tahaks inimesele kaasa tunda, aga ta kurat on nii õnnetu olemisega, et pigem sooviks ta peale kõva häälega karjuda, mida filmis ka tehakse. Naine läheb ka ta juurest ära, mis vaevalt kedagi üllatab.
Üllatav on aga filmi finaal, Buccaneeri esilinastus ja sellega kaasnenud mäsu. Selle hetkeni on tegemist lihtsalt tavalise armulooga, küll stiilse väljanägemise ja värvikate kõrvaltegelaste kui siiski tavalise armukolmnurgaga. Aga kui Adore Homeri üle piiri lükkab, siis vallandub kogu see pinge mis erinevate läbikukkumiste jooksul kogunenud on ja mass maksab linnale kätte kõigi nende alanduste ja solvangute eest, vähemalt selle ühe õhtu jooksul on nemad kuningad ja homme vaatame mis edasi saab. Just see ootamatus tekitab vaatajas tunde, nagu oleks peaga vastu asfalti kukkunud ja edasine möödub kui unenäos.
Ülbe, hoolimatu, julm Adore ongi muideks Homeri kõrval filmi kõige säravam täht, mitte selles mõttes, et ta eriti palju ekraaniaega saaks, aga selle eest mida ta kehastab. Tere tulemast Hollywoodlandi.

kes on "Ristiisa" lugenud siis neile kaasneb selle stseeniga rõõmus äratundmishetk
meeletu kirg
mida töntsimaks samm muutus, seda valusamaks läks vaatamine
Adore särab
peo tõmbab kõige paremini välja väike kukepoks
Homer teeb siin Tuhkatriinut
lõpu algus

20 august 2008

Miami Vice

Eks ta vist ole suhtumise küsimus, aga liig suured ootused kipuvad pahatihti ootajale endale käru keerama, ehk siis enne filmi vaatamist võimalikult vähe taustauuringut ja lase ennast üllatada.
Filmi Miami Vice(2006) suurimaks puuduseks peetakse seda, et ta pole nagu sari Miami Vice(1984-1989). Mulle meeldisid nad mõlemad, hea meelelahutus kulub ju alati ära. Sarja ma vaatasin muidugi sellises õrnas eas, kus kiired autod, meelad miisud ja karm vägivald juba iseenesest noorel poisil südame puperdama ajasid, nii et Crockett ja Tubbs omavad ikka väga kõva nostalgiafaktorit.
Filmi sattusin aga täisti kogemata vaatama ja nagu juba öeldud, siis pisivigadele vaatamata, meelelahutuseks täiesti kõlbulik. Tõepooolest, Jan Hammerit musooni tegemas ei ole ja sarja fiiling jääb selle tõttu saavutamata, aga relvadega paistab Mannil kohe mingi eriline suhe olevat, nii et madinastseenid pigistavad silmanurgast õnnepisara välja.
Farelli vunts mõjus tänapäeval nii 80's, aga suurim etteheide läheb sellele mehele, kes neiu Gong Li seksikiisu ossa valis, vanaldase väljanägemisega ja absoluutselt ebaapetiitne, võibolla siis kivi
hoopis jumestaja kapsaaeda, aga liin Sonny Isabella mõjus tänu sellele valearvestusele väga kunstlikult.
Korralik aktsiooniflick, ei midagi rohkemat ega vähemat.

vanad
ja noored.

17 august 2008

Rasedusest algajatele

Kui varem sai IMDB reitingute järgi mingisugusegi ettekujutuse, mis kategoorias miski film võiks olla, siis nüüdseks on see muidu tänuväärne lehekülg kuskile rate.ee tasemele langenud, kõigi maade tiinekad on ühinenud ja hindavad valimatult kõike mida ollivuudi hitivabrik neile ette söödab.
Knocked Up(2007) reiting on 7.6/10. Naeruväärselt kõrge. Sisuliselt oli see õppefilm kõigile tüsedatele ameerika noortele, et ka neil on võimalik Katherine sugune kaunis neiu kavaluse abil rasedaks torgata ja siis ta oma iseloomuga ära võluda. Lisaks veel see, kuidas tulevased noored vanemad raseduse ajal käituma peaks, temakese meelolumuutused ja rasedusraamatud ja poiss peaks ikka endale korraliku töö ja oma elamise otsima.
Puhas pettumus. Mõttetult palju ropendamist oli ka, ma ilmselt olen sellest east väljas kui kõlava selge häälega öeldud vitupea naerma ajab, vähemalt romantilise komöödia vaatamise ajal.

oleks tahtnud näha kuidas temake noormeest oma vanematele tutvustab: jõime üksõhtu klubis, pärast seksime ilma kaitsevahenditeta, nüüd ma olen rase ja mehe sissetulekuallikaks on veebileht, mille peale noored poisid seent saavad toksida.

16 august 2008

Mõrvaanatoomia

Seekord vähe teistmoodi. Kui on kunagi kavas kohtudraamat Anatomy of a Murder(1959) oma silmaga näha, siis otsest põhjust teie ümberveenmiseks ei ole, küll aga soovitan mitte edasi lugeda, sest et kõik oma mõtted ausalt ära rääkida, tuleb ka küllalt palju filmi sisust avaldada.
Nii, aga kui te siiski olete otsustanud edasi lugeda, siis esmalt kujutlege endale ette üht E.S.Gardneri Juhtumit, võtke sealt ära ootamatu pööre ning teil ongi olemas ülevaade Mõrvaanatoomiast. Terve tund kulub peategelaste tutvustamiseks, ainult et kogu vajaliku info on vaataja juba esmapilguga haaranud, andekas advokaat, litsakas naine ja armukade ohvitser, midagi muud olulist, sellist mis lugu keerulisemaks ajaks või edasi viiks ei ole.
Samas, tuleb tunnistada, et nii nagu Perry Masoni puhul, nii ka siin olin ma valmis kõik eelneva andeks andma, kui ainult oleks järgnevalt tõelist titaanide heitlust pakutud, ristküsitluse põnevus, iga sõna hoolikas kaalumine, vandekohtu ümber sõrme mässimine, kõik see mida üks kohtudraama peaks pakkuma. Aga Otto ei näidanud isegi lõppsõnu. Sama hea, kui poksis üks vastane hoiaks end juba nööride abil tasakaalus ja sina talle lihtsalt selja keeraks, selle asemel et võit vormistada. Seda lihtsalt ei näidatud.
Ahhaa, aga võibolla, et vastane oli juba matil pikali ja lõppsõna oleks just nagu maaslamaja löömisena paistnud? Sest nagu sensatsiooniliselt selgus, siis neiu keda kõik mõrvatu armukeseks pidasid oli hoopis tolle tütar. Ja kui juba tütar uskus, et mõrvatu litsaka naise vägistas, siis ta ka vägistas. Ainult, et see ei ole absoluutselt mitte oluline, ei ole ju vahet, kas vägistamine leidis päriselt aset, või abikaas ainult uskus, et ta naine vägistati. Motiiv jääb ju samaks. Vandekohtule oli vaja tõestada, et mees tappis hullusehoos, mitte et tapetu tõepoolest oli mölakas.
Ei saa siin ka apelleerida filmi vanusele, eriefektid tuhmuvad aja jooksul, seksi ja vägivalda näeb tänapäeval ka multikates rohkem, aga Anatoomia kukub lootusetul läbi põnevuse tekitamise kategoorias, dame Agatha, Sir Doyle, ka hr. Gardner oleks Ottole nii mõnegi karmi sõna võinud öelda.
Lootsin ikka oluliselt paremat filmi, sellest siis ka selgelt negatiivne hoiak. Mitte just väga halb, aga kindlasti mitte film mida ma õhinal kellegile soovitama läheks. Aga üks alternatiivne vaatepunkt veel siia lõpetuseks, juhul kui tegemist oli satiiriga ameerika kohtusüstemi aadressil, siis unustage kõik mis ma eelnevalt rääkisin. Satiirina suurpärane.

kaks klouni, nalja võib ju teha, aga liiale minna ei maksa

tuleb neiuke ühelt poolt, koerakesega

süütu kannatajaistub G.C.Scott, isiklik lemmik sellest filmist, käitus nii nagu üks jurist mõrvaprotsessi ajal käituma peaks

14 august 2008

Häälekad külalised

Selle asemel, et kodust välja minna ja Tartuff'i raames suurelt ekraanilt üht potensiaalselt head filmi vaadata, vaatas vanainimene (st. mina) korra üle ukse välja, tõmbas nina krimpsu, kuulutas, et väljas on külm ja märg ja läks kergema vastupanu teed ehk siis sättis end hoopis diivanile klassikalist õudukat vaatama. Hooperi/Spielbergi Poltergeist(1982) oli nimelt viisakalt oma järge oodanud ja kergeks hilisõhtuseks meelelahutuseks täiesti sobiv linateos.
Kuna sügavamat huvi antud filmi valmimisloo vastu ei ole, siis piirdun siinkohal lihtsalt arvamuse avaldamisega ja ei pretendeeri absoluutsele tõele, ühesõnaga tundus nagu Steven oleks jooksnud kahe võtteplatsi vahet (E.T jõudis kinodesse nädalake hiljem) ja iga kord kui Hooper midagi rämedamat oli üles võtnud, siis Steve sõimas tal näo täis ja käskis leebemaks teha. Stiilis et Hooper tahtis teha pudenevaid laipu trepist alla tulemas, aga Steveni käsul said neist mingid ebamäärsed valguskujud. Seda toredam oli, et ühe rämestseeni suutis Tobe siiski filmi sisse smuugeldada, täielik võõrkeha, arvestades ülejäänud filmi tooni aga hea sellegipoolest.
Põhiline etteheide Poltergeistile on liigne pikkus, lõpumadinatki peeti juba kaks korda aga no üldmulje on siiski positiivne, kuigi lapsepõlvest on nagu meelde jäänud, et palju õudsem oli see film. Mis muidugi ei tähenda, et päris ilma võpatamata oleks pääsenud.
Ning lõpetuseks siis veel ka kiitus muusikutele, vinguvad viiulid aitasid kõvasti atmosfääri tekitamisele kaasa.

up yours, Steve
tead küll mis juhtub, aga ikka ehmatas
neiu näeb välja nagu tegelane David Lynch'i filmist
iidne matmispaik, toona veel ilmselt veidikenegi originaalne idee

12 august 2008

Varakevadine lugu

Minu suhet religiooniga saab kõige paremini kirjeldada järgmiselt - mina ei ole teda puutunud ja tema on ka minu rahule jätnud. Kui inimene ikka tunneb sisemist sundi kirikusse minna ja oma raha korjanduskarpi lasta siis minu und see ei sega, eriti kui see raha kulub kiriku katuse parandamiseks või seinade lupjamiseks. Samas kui see raha läheb pedofiilist preestri puhkusereisiks soojale maale, siis see jäägu juba annetajate südametunnistusele.
Põhjus miks ma seda kõike räägin on lihtne, hiljuti sai ära vaadatud Ingmar Bergmani Jungfrukällan(1960). Nagu Wes Craven suutis tõestada, siis andis samadel ainetel ka lihtsa verepulma vändata, aga Bergman muutis selle tavalise kättetasumisloo just religiooni sissetoomisega palju tummisemaks.
Et nüüd keegi valesti aru ei saaks, siis mingit halleluuja karjumist ei toimu, väike enesevigastamine siin, söögipalvus seal, ei midagi sellist mis häirima oleks hakanud. Hoopis huvitavam oli ja Max von Sydow kehastatud isa südamevalu jõudis seda paremini vaatajani (st. minuni). Tema suhtumine imponeeris mulle ka, teadis küll, et teeb pattu, aga käis saunas ära, lõi värdjad maha ja siis lubas tütre surmapaika kividest kiriku üles laduda. Ehk siis kui jumal talle keeras, siis ta mitte ei pööranud teist põske ette, vaid tegi nii nagu paremaks pidas ja p..sse see jumala teed on imelikud möga.

tähtsad jutud aeti ikka söögilaua taga ära
viimse õhtusöömaaja motiiv
kuri hunt ja eksinud lambuke